Eve koos abilise Tiinaga sõlmis ja sidus lõnga ning sai kokku märkimisväärse nutsaka, mida on uhke kanda vööl, veeretada peos, uurida eest ja tagant ning millega võib pidada oma tasast sisekõnet. Oskaja kõneleja rada jõuab esivanemateni. Ave vedas regilaulu ning lapsed laulsid kaasa nii loomulikult, nagu oleks see nende igapäevane tegevus. Ning kui läks jutuvestmiseks, olid kuulajad kui kõrkjad tuules. Karin juhatas vägesid, seades tantsusamme Silvi lõõtspilli saatel.

Oma ja ehtsat liikumise rütmi kehas ja jalgades madalat tatsumist leidma, nagu oskavad seda teha meie Kihnu või Setu memmed, innustas ta tantsulisi.

Henrik on kuulu järgi viiendat põlve rahvamuusik. Muusikavirtuoos oli kaasa toonud sarvepilli, karjapasuna, hiiu-rootsikandle, viiuli, lõõtsa ja veel mitmeid rahvapille. Armastuse ülemhelid kõlasid üle kuulaja, nii oskas see mees sõrmitseda oma pilli- või hingekeeli, vahet nagu polegi, sel mehel on kõik üks, muusikas.

Rita oli päeva leivaemand, rukkijahust küpsetised muudkui valmisid. Leivalõhn on see kõige õigem lõhn kaasteeliseks ühel folklooripäeval. Rahvamaja ei jätnud endas toimuvat vaka alla, vaid kuulutas tasase rahvamuusikaga kutset tänaval möödujale (laula "Targa rehealuse viisil") tii-timm-timm, taa- tamm-tamm, astu sisse üks saa-samm, tule kaema etnokunsti, tule saa kauniks pärimustrist. Ahjaa, iga õige eestlane on vaadanud ära filmi "Regilaul". Sellega ju kõik algaski, meie kino-Antsu ja "Regilaulu" filmiga.

Küll August Pulsti jüngrid rõõmustavad, kui kuulevad, et rohkearvulise ilmumisega austati meie laulikuid ja muusikuid, värksseppi ja pagareid!