Opsal 49. Europeadel Itaalias: mugavus, suurepärane teenindus, maitsev toit...

Puhja Seltsimaja segarahvatantsurühm Opsal osutus valituks osalema Europeade festivalil, mis seekord toimus Itaalias Pa­dua linnas.

Tegemist on Euroopa kõige suurema haardega traditsioonilise ränd­festivaliga, mis toimub igal aastal erine­vas riigis ja kus osalemas on (olenevalt aastast) 150 kuni 250 erinevat kollektiivi kokku 4500 kuni 6000 osalejaga. Eestist sõitis juulis toimunud ja järjekorranumbrilt 49. festivalile 5 bussi, viies Itaalia päi­kese alla 225 tantsijat, lauljat ja rahvamuu­sikut - Opsal 14 osalejaga nende hulgas. Meenutuseks, et möödunud suvel toimus esmakordselt Europeade Eestis. Opsal ai­tas tuua festivali maapäeva Puhja, millest võttis lisaks Puhja kihelkonna kollektiivi­dele osa 70 Itaalia tantsijat ja rahvamuusi­kut. Nüüd avanes meil ja teistel Euroopa rahvakultuurikollektiividel võimalus osa saada Itaalia ja itaallaste festivali korraldu­sest ning võtta vastu nende poolt pakutav. Meie bussiseltskonna moodustasid peale Opsali veel Tartu noorte segarühm Torbi­kud ja mõlema kollektiivi saateansambel Siller Ilmatsalust. Festivalile eelnesid Itaa­liale väga ärevad ajad. Väikeste vaheaega­dega toimusid Põhja-Itaalias maavärinad, mis tõid kaasa purustusi ja inimohvreid. Kõik see sundis korraldajaid tegema veel viimaste minutiteni seniplaanitus korrek­tiive ja Itaalia poole suundujad olid bussi seiskumiseni sihtpunktis suures teadma­tuses paljuski olulises. Teadmatus ja muu­datused tõid kaasa ka positiivset. Näiteks kui registreerudes teadsime, et festivalil tuleb ööbida kogu festivali seltskonnal (sel festivalil 4500 inimest) hiigelsuures messi­keskuses, siis kohale jõudes paigutati kõik festivalikülalised 25 km raadiuses Paduast hotellidesse. Meie bussiseltskond elas Pa­duast 10 km kaugusel, imeilusa kuurort­linna Abano Terme hotellis Columbia. Mugavus, suurepärane teenindus, maitsev toit ja võimalus iga vaba hetk veeta hotelli basseinis pakuti meile nagu võluväel vas­tu asendamaks madratseid messikeskuse põrandal, kuivtoitu ja küsitava väärtusega pesemisvõimalusi. Kõigest kirjutamiseks jääb leheruum napiks, seepärast järgnevalt mõned emotsionaalsed märksõnad sellest, millest reisil osa saime.

Päike - kuuma 34-40 kraadi! Uskuge, meie saime oma suve ja suvekuumuse kät­te! Rahvariided olid enamasti läbimärjad. Sellest hoolimata nautisime iga hetke Itaa­lia päikese all, mis pasteldes jalgadel kuu­mal asfaldil paarist sekundist koha peal kauem seista ei võimaldanud.

Festival ise ja rongkäik - tõeline rahvaste paabel! Kui palju värve, erinevaid kultuure, nende tantse, laule, pillilugusid ja esitajate rahvarõivaste kirevust! Festivalilinn Padua - kaunis, võimas arhitektuur, fotoaparaat ja hing soovisid kõike jäädvustada, mida silm nägi. Veneetsia - Muraano saar ja tema klaasimeistrid, Marco Polo väljak, kanalitel liuglevad gondlid ja üliosavate juhtidega veetaksod. Kahjuks oli meie aeg Veneetsia külastamiseks üürike. Ettenähtud terve päeva asemel õnnestus meil Veneetsias veeta vaid pool päeva, kuna just meie bussiseltskond valiti välja maapäeva esinejateks. Esinemised - läksid kõik väga hästi ja neid oleks võinud olla enamgi. Meie rahvarõivad äratasid tähelepanu. Esinemise ajal olid fotograafid külili maas, et meie punastes sukkades jalgu pildistada. Fotosid tehti enne ja pärast esinemist ning võeti intervjuu, mis koos fotodega avaldati ka järgmise päeva lehes. Meie mehed said festivaliks selga uued Puhja kihelkonna rahvarõivad ja nägid neis välja väga uhked.

Esinemisteväline aeg - sel ajal kandsid eestlased seljas T-särke kirjadega „EESTI. Estonia". Tänu särkidele sai meile osaks rõõm vastu võtta hulgaliselt kiidusõnu möödunud suvel Eestis toimunud festivali ja selle korralduse kohta. „Estonia! Tartu! Super! Bravo!" Olime ikka väga uhked ja sellel lisandus veel teadmine, et ka meie olime andnud selle õnnestumisse oma pa­nuse. Vabal ajal püüdsime ise võimalikult palju ringi liikuda ja näha. Õhtutundidel nautisime rühmaga koosolemist ja jalu­tuskäike muinasjutulises linnakeses, mis oli meile festivalipäevil asenduskoduks.

Teekond sihtpunkti ja tagasi. Suuremad peatused olid Varssavis, Viinis, Brnós, Sloveenias (Postonja karstikoopad - neid lihtsalt peab nägema!) ja Tšehhi piiril. Jal­gadele armu andmata püüdsime igas lin­nas näha võimalikult palju.

Lõpetuseks. See reis ei olnud kindlasti „üleelamine", mida pika bussireisi koh­ta võiks arvata. Reis oli üpriski pikk - 11 päeva. Suur ja kirev seltskond, jagamas enamik aega väga väikest territooriumi, peab oskama üksteisega arvestada. Meil oli väga ühtehoidev, hoolitsev, vaimukas ja lõbus seltskond. Seda märkasid ja tunnus­tasid ka meiega koos reisinud Torbikud ja Siller. Torbikud olid ka väga toredad ja sulandusid kenasti meie seltskonda ning tekkis soov nendega koos veel midagi läbi elada. Õnnestumine oli ka see, et meile sattusid suurepärased bussijuhid ja meie oma seltskonnas oli inimesi (Milvi, Mar­gus, Meelis), kes oskasid reisil nõu anda. Tänu neile õnnestus meie grupil kindlasti veel rohkemast osa saada, kui oli reisiplaa­nis kirjas.

Rahast ka. Festivalil osalemine on ku­lukas. Transpordi-, ööbimis-, toitlusta­mis- ja festivaliga seotud kulud tasusime ise. Puhja vald toetas valda sissekirjutust omavaid tantsijaid festivali osavõtutasu maksmisel - suur aitäh!