Õuealal kihutajaid ei ohusta miski

 (26)
Kanarbiku tänav Keilas
ÕuealaFoto: Andres Putting

Äärelinnas ja väiksemates maapiirkondades võivad nii mopeedidega kui autodega süüdimatult „kahesajaga“ kihutavad vabamõtlejad rahumeeli läbi laste ja loomade kupatada, ilma et keegi neid suuremat segaks. Kui vihaselt järgi vibutavad lapsevanemad välja arvata.

Olen väikese, esimest klassi lõpetava lapse ema. Et elame äärelinnas, toimub kogu liikumine marsruudil kodu-kool-toidupood-kodu suures osas „külavaheteedel“, seda enamasti jalgratastega. Ka kooli saadame poega hommikuti jalgrattaga. Kui laps veel lasteaias käis, sai ka sinna mindud talvisel ajal kelguga, suvisemal rattaga. „Külavärk,“ tavatsesime perekeskis öelda.

Suure liikluse puudumine ja võimalus oma väikese jalg- või tõukeratta abil kooli jõuda ilma et oleks vaja suure liiklusega magistraale ületada, on ühele seitsme-kaheksa-aastasele väga suur asi. Õigemini, tema vanematele, sest tõsi, ise nad seda veel hinnata ei mõista ja kibelevad pigem oma iseseisvust võimalikult kiiresti endale ja maailmale tõestama.

Enamasti on meie kandis tõesti vaikne. Enamasti. Vahel võid vändata kodunt kodukandi poeni välja ilma et kedagi vastu tuleks. See ongi piirkonna suurim pluss.

Ent sellest sulnist vaikusest ei tohi lasta oma tähelepanu ja valvsust uinutada – vahel osutub seesama vaikus petlikuks ja lapsega läbi hommikuse udu kooli poole sõites leian end talle ootamatult karjatamas: „Paremale! Kohe!“, mispeale väike inimene end ehmatusega ja kibekähku vaat et kraavini pressib, kiiver silmile vajumas. Hoiame mõlemad hinge kinni, kuniks kihutaja mööda lastud, ning jätkame matka.

Loe edasi Harju Elust.