Päärdu küla naisseltsing kohtus Veliset ümbritsevate külade Perenaiste Seltsi ja teiste toredate selle kandi inimestega looduslikult kaunil Velise „ontikal". Tutvustati oma kandi tegemisi ja maitsti tublide perenaiste suupisteid. Väsimatult käib naisseltsing koos tähistamas sünnipäevi või muid tähtpäevi, organiseeritult käidi isegi Tallinnas tervisekontrollis. Ärksamad prouad ei pidanud pikaks sõite Jäneda ja Paunvere laadale. Üle viie aasta said meie külas, Kuusiku talus kokku selle talu rajajate Hans ja Kai Pesti järeltulijad, kaugeim neist Ameerika mandrilt.

Lõpuks saime ka Päärdusse PRIA toetusel uue infotahvli. Traditsioonilise külaekskursiooni tegime augusti alguses, seekord ühiselt teiste meie valla küladega Hiiumaale. Rohukülast viis Päevasaarele (Dagöle) kena praam „Hiiumaa". Selle saladusliku saare tekkelugu ulatub 455 miljonit aastat tagasi, kui toimus meteoriidiplahvatus ja tekkis palju rõngassaari.

Hiiumaa on üks maailma vanimaid saari ning teda ümbritseb üle 200 saare ja saarekese. Praegune ca 1000 ruutkilomeetrise pindalaga ja 10 200 elanikuga saare pindala suureneb pidevalt. Mereline kliima on loonud soodsad tingimused floorale, siinse taimestiku uhkuseks on käpalised ehk orhideed (31 liiki), Eestis üldse leidub kokku 37 liiki käpalisi. 1966. aastal alustati Kassari lahest vetika furtsellaaria püüdmist - marmelaadi tooraine, ainukesena jätkatakse seda tegevust Orjaku sadamas ka tänapäeval.

Giidi vahendusel tegime ringsõidu 3680 elanikuga Kärdla linnas, mis 14 sajandil oli veel väike rootslaste küla. Linna läbib Nuutri jõgi. Majadel ei tohi olla rohkem kui kolm korrust, seega on linn säilitanud rahuliku, rohelusse uppuva mereäärse väikelinna ilme, mida ilmestavad 1829. a Ungern-Sternbergi rajatud kalevi tootmise hooned, Pritsimeeste maja, Kärdla kohvikutepäevad, Rannapaargu ning plasti- ja koostetööstus. Edasi kulges meie reis 1875. a nn Gordoni süsteemi malmosadest kokkumonteeritud Tahkuna tuletorni juurde. Tuletorni kõrgus on 43 m, Ristna tuletornil aga kõrguseks 30 m. Arvatakse, et tuletorni osad läksid vahetusse. Tahkuna nina tipus on pronkskell - laeva- või hingekell, mis on mälestusmärgiks „Estonia" katastroofis hukkunud lastele. Mälestusmärki ümbritseb neli lapsenägu ja tugeva tuule käes hakkab kell helisema.

Bussiaknast välja vaadates jäid kõikjal silma nõukogude korra aegsed sõjaväe kindlustuste jäänused ja lagunenud ehitised. Liikudes põhiliselt Kõrgessaare valla maadel, saime sellest kandist palju huvitavat teada. Et valla maad on kohati künklikud, siis ehib Kõrgessaare valla vappi kolm risti künkal. Giidilt kuulsime, et Reigi küla oli kunagine hiiurootslaste keskus. Siit saadeti 1781. a välja Stenbocki ja Katariina II poolt praegustele Ukraina aladele üle 1000 hiiurootslase, kellest pooled teel hukkusid.

Ajalooline kool on Lauka külas. Siin oli mõned aastad kooliõpetajaks kirjanik Tõnu Õnnepalu. Omapärase nimega Isabella küla sai nime Isapõllu nimest. Hüti külas töötas Eesti esimene klaasivabrik (1628 - 1664) Jakob De la Gardie eestvõttel. Siin lähedal asub ka must mänd kõrgusega 16 m ja ümbermõõduga 26,2 m. Tema vanuseks loetakse 120 aastat.

Külastamata ei saanud jätta muidugi Kõpu tuletorni. 1531. a ehitati Hansa Liidu eestvedamisel maapinnast 36meetrine (67 m merepinnast) torn, mis päris tuletorniks sai alles 1649. aastal. Praeguse väljanägemise sai Kõpu tuletorn 1845. a olles ühtlasi vanuselt kolmas praegu töötav tuletorn maailmas.

Põgusalt tutvusime Kalana sadamaga ning sinna rajatavate promenaadi ja suvemajadega. Kuulus on ka Luidja maastikukaitseala oma unikaalsete liivaluidete ja lepikuga, mille rajas Ungern Sternbergide mõisate metsaülem Karl Friedrich Wilchelm Ahrens. Ta oli üldse esimene kõrgharidusega metsaülem Hiiumaal, kes peale uute puuliikide tõi siia ka hirve ja halljänese.

Ürgse loodusega puutusime kokku Vanajõe orus Tihi maastikukaitsealal. Kõrged liivased kaldad, ojad ja taimestik võeti kaitse alla 1962. a. Siin kasvab ohtralt näsiniint, koeb meriforell, kodu on leidnud Euroopa naarits. Nendelt kallastelt on leitud kunagi värvimulda, mida kasutati veega segatult majade värvimiseks. Ei jäänud ka käimata Ristimäel. Riste täis metsaalusel jäi silma kahest veskikivist tehtud mälestusmärk 1781. a Reigi rootslaste väljasaatmise mälestuseks, mis paigaldati 20. augustil 1991 hiiurootslaste järeltulijate poolt.

Meie veidi väsitav, kuid huvitav Hiiumaareis lõppes Vaemla villavabrikus praeguse nimega „Hiiu Vill" ettevõttes. Villavabrik asus 1841. a ehitatud Vaemla mõisa heinaküünis. Vanemad masinad on Poola päritoluga - toodetud 1860-ndatel aastatel Bialistokis Anton Wieczorcki metallurgiatehases.

Kunagised aurujõul töötanud masinad on nüüd muidugi elektriga töötavad. Peale villavabriku on seal ka väike müügipunkt ja ütlemata arhailine ja sümpaatne kohvik, kus parasjagu oli utoopilistest materjalist tehtud seinavaipade näitus, kuid paar nädalat varem eksponeeris seal oma lambaportreesid kunstnik Tiiu Jürisson.

Aitäh, reisikaaslastele, Vigala vallavalitsusele ja muidu toredatele inimestele, kes aitasid seda aastat siis sedamoodi huvitavamaks teha! Ilusat jõuluaega ning head uut aastat kõigile!