Kevadel puhastub loodus kõigest sellest, mis on jäänud maha sügistormidest, talvistest mölludest - selleks, et vastu minna suvele, kaunile ja rohetavale ajale aastas. Sügisesed lehed, mis maapinnal, on lume all saanud maaga peaaegu üheks ning kui uus elu on mulla pinnast tärkamas, siis mureneb seegi, mis veel alles möödunust. Samas on see kõik väga oluline ja vajalik selleks, et võiks alata uus elu, uus tärkamine.

Nii on ka paastuaeg, mis langeb tihti kokku looduse puhastumise ajaga, hetkeks, kus iga inimene saab vaadata oma teele ja sellel kohatule ning võtta ja puhastada end kõigest sellest, mis ei ole vajalik. See on justkui kevadine suurpuhastus iseeneses. Meis on palju seda eelnevatest aastatest kaasa tulnut, mida tasub säilitada, kuid kindlasti on ka paljut, mis on kasutuks muutunud, mis enam ei ole elujõuline, kuid mis saab anda elu millelegi uuele just niisamuti, kui kõdunevatest lehtedest saab väge tärkavatele lilledele.

Kui looduses toimuvad kõik kevadised protsessid justkui iseenesest, siis puhastus meie sees saab toimuda ikka ainult siis, kui me ise selle ette võtame. Ei tule ju meie kodugi keegi teine puhastama, peame seda ikka ise tegema. Seega on paastuaeg, mis jääb kevadesse, ehk ka idanemise aeg paljudele uutele ja headele algatustele, mida me iseenestes leida võime.

Möödas on vabariigi aastapäev, kus on palju räägitud Eestimaast ja siin toimuvast. On tuntud muret, on analüüsitud ja nüüd on aeg kõigest sellest teha järeldusi ning elu paremaks muuta. Parandada neid vigu, mis meie silmis vajavad uut hingamist.

Kui me vaatame enda südamesse, siis eks ikka ja alati on meil palju muresid ja probleeme, millest justkui mitte keegi ei hooli. Tunneme end üksiku ja hüljatuna, oleme nukrad ja peidame endas palju asju, mis meid koormab. Paastuaeg aga on just selleks hea, et me puhastaksime oma mõttemaailma, et meie mõtted ei koormaks liigselt meid ja meie südame hääl võiks ka meile kuuldavaks saada. Nii võime jõuda uue tärkamiseni iseeneses.

Ja nii toobki paast inimese südamesse kevadet, toob uut hingamist, toob uut kasvamist, sest puhastudes saame me taas üha enam nendeks, kelleks meid tegelikult on loodud.