05.03.2013, 19:00
Paastumaarjapäev: naised on oodatud varahommikul kultuurikeskuse juurde päikest tervitama
Maarjapäevi on katoliiklastel kakskümmend, mõned neist on jõudnud ka eesti rahvakalendrisse. Kõige tähtsam on paastumaarjapäev, mida kutsutakse ka lihtsalt maarjapäevaks. Maarahval olid need päevad puhtalt praktilist laadi ja seotud tähtsamate tööde ja tegemistega ning muudatustega looduses. Paastumaarjapäeval, 25. märtsil mindi üle suvisele ajale. Talurahvas ärkas enne päikesetõusu ja lõpetas päeva varakult. Maarjapäev on kevadiste tähtpäevade seas kõige olulisem, see tähistab talve lõppu ja kevade algust. Naistepühana on see veel suuremgi kui küünlapäev, mil naised käisid ka koos ja jõid naistepuna, mis on punaseks tehtud viin või õlu. Sellest loodeti head tervist ja punaseid põski kogu eelolevaks suveks.
FOTO:
Talunaistel pidi talvine töö olema lõpetatud, nii jäigi neil vahepeal aega pidu pidada. Maarjapäeval ei tohi tööd teha, jahu sõeluda, pead kammida ega põrandat pühkida, muidu võib putukas kapsaaeda minna. Et kapsad hästi kasvaksid, küpsetati ülepannikooke ja naised ehtisid end valgesse. Usuti, et kui kerida suured valged lõngakerad, tuleb suur saak. Maarahvas üritas ka viljakasvu mõjutada, selleks riputati kiiged rehe alla, et see tooks viljaõnne ja tööde head kordaminekut.
Ka metsas juhtub maarjapäeval imelisi asju. Kevadel paastumaarjapäeva paiku ärkab karu talveunest ja rändlinnud saabuvad koju. Vares on meie metsa elanik ja tema hakkab sel ajal pesa ehitama, ronkadel on aga juba munad pesas. Rahvas aga usub, et sellest ajast peale tuleb nn linnupetet võtta ehk hommikul ei tohi ilma söömata välja minna.
Nii ootame meiegi Teid, kallid naised, 25. märtsi varahommikul kultuurikeskuse juurde päikest tervitama (päike tõuseb kell 6.08) ja ülepannikooke sööma. Tähistame seda eesti rahvakalendri tähtpäeva. Ma usun, et teie hulgas on ka neid, kes veel mäletavad seda aega, kui tähistati paastumaarjapäeva. Oleks kena, kui jagaksite oma mälestusi meiega.