Päev, mil leidus tegevust kõigile
Ilus sügisilm tõi 17. septembril Viimsi turvalisuspäevale kokku suure hulga rahvast. Ja oli ka põhjust tulla, sest põnevust ja tegevust oli nii Viimsi Kooli hoovis kui ka majas sees.
Politseiauto juures seisid poisid järjekorras, et proovida autos rooli taga istumist. Aide autokool oli Pärnust toonud kohale Volvo turvastendil, mille juures seisid lapsed samuti ootusärevalt järjekorras, et saaks autos istudes tunda seda kõhedat tunnet, mis tekib, kui auto pöörab rattad ülespoole. See toimuski enamasti autosistujate suure kiljumise saatel.
Põhja-Eesti Päästekeskuse esindajad aga lasid inimestel proovida, kuidas käib vahtkustutiga tule kustutamine. Põnevust oli palju iga eksponaadi juures. Eriti kuum koht oli G4S noorteklubi telk, sest seal tehti soovijaile näomaalinguid.
Koolimajas oli ennast sisse seadnud suur hulk spordi- ja huviringe, kes kõik oma tegevust tutvustasid ja uusi liikmeid värbasid. Ringid, klubid ja stuudiod olid hõivanud koolimaja saali ja fuajee, nii et kohati oli kitsas liikudagi. Kogumulje sellest kirevast ettevõtmisest jäi selline, et Viimsis on nii lastel kui ka täiskasvanutel tohutult palju tegutsemisvõimalusi, et vaba aega kodu lähedal sisukalt ja tervislikult veeta. Küsimus on vaid huvis, viitsimises ja tahtmises midagi teha.
Päästeamet näitas oma vägevat tehnikat
Abivallavanem Jan Trei: vallarahva osavõtt oli läbi aegade kõrgeim
Päeva korraldamise osas olid suureks abiks valla kultuuri- ja spordiamet ning Viimsi Kool.
Mitmes kord see oli juba vallas turvalisuspäeva pidada?
Mis ajendas sellist päeva korraldama?
Kui vaadata valla avalike ürituste kalendrit, siis sealt oli puudu just turvalisuse tagamise ja ennetamisega seotud üritus.
Kogukonnas hakkab turvalisus peale eelkõige meist endist ja meie endi turvateadlikkusest. Mida turvateadlikum on kogukond, seda turvalisem on omavalitsus. Mõnikord on just turvateadlikkus see, mis aitab säästa inimelusid ja tervist, rääkimata varast.
Just turvalisuspäeval on politseinikud, päästjad ja kiirabitöötajad rahva keskel, räägivad oma tööst ja annavad praktilist nõu, et meil endil oleks turvalisem elada. Näpunäited, mida jagatakse, on väga praktilised ja lihtsad. Kas või see, kuidas käituda liiklusõnnetuses, mida teha siis, kui nähakse pealt vargust või röövimist, kuidas osutada vajaduse korral esmaabi, mida silmas pidada hoone kütmisel, miks peab olema kodumajapidamises pulberkustuti, kuidas seda kasutada jne.
Inimestega turvalisuse teemadel vesteldes tekib mõnikord tunne, et inimesed ei tea isegi riigis kehtivaid hädaabinumbreid 112 ja 110.
Turvalisuspäeva ürituse oleme alati ühildanud kooli algusega, et nii lapsed kui ka vanemad mõtleksid kaasa ohutusele ja turvalisusele kooliteel ning kodudes.
Kuidas on vallarahva osavõtt sellest üritusest muutunud - kas see on kasvanud või kahanenud?
Kes olid seekord uued osalejad ja kes juba tuttavad koostööpartnerid?
Millist tulemust võiks see päev anda või mis tulemust võiks oodata?
Selline, kes oskab vältida ohte ning käituda adekvaatselt ohuolukordades. Tean ka inimesi, kes on saanud just turvalisuspäevalt ideid oma naabrivalvesektori loomiseks vallas. See on klassikaline näide, kuidas oma küla saab panustada turvalisse elukeskkonda.
Mida abivallavanemana valla turvalisuse kohta arvate?
Turvalisuspäev oli seekord ühendatud infopäevaga - ilmselt väga mõttekas. Kas nii saab olema ka tulevikus?