Päikseküla rajaja: unistusega inimesi kiputakse Eestis ukselt tagasi saatma

 (95)
Päikseküla rajaja: unistusega inimesi kiputakse Eestis ukselt tagasi saatma
Kersti Männik soovib oma Koppelmaa külas asuvale kinnistule rajada Päikeseküla üksikutele inimesteleFoto: Koduvald

Kersti Männik tahaks oma Koppelmaa külas asuvale kinnistule luua väikse kogukonna, kus inimesed teineteise, looduse ja energeetikaga harmoonias elaksid, aga paraku on tabanud teda pigem vastasseisude kui toetuste voog.

Männik on kinnisvaraarenduse valdkonnas tegutsenud üle kümne aasta, alustanud maaklerina, hiljem olnud osaline suuremates arendusprojektides, 2000. alguses ostis ta omale Koppelmaa mõisa ja tükk-tüki haaval ka ümberkaudsed kinnistud. Naisel oli juba siis unistus rajada sinna omalaadne pisiküla, kus elupaiga saaksid rentida inimesed, kes on elus üksi jäänud, moel või teisel tõrjutudki, kes sooviksid kas ajutiselt või pikemalt valida elustiili, mis seab eesmärgiks vaimse kasvamise läbi looduse jõu ja teadmiste ning toetava kooseksisteerimise. Päikesekülaks nimetab ta seda ise.

„Selle kogukonna inspiratsiooniks on elustiil, mis kooskõlas loodusseadustega toidab nii vaimseid kui füüsilisi vajadusi, aitavad areneda ja terveneda nii elanikel individuaalselt kui ka luua harmoonilist atmosfääri. See küla oleks eeskujulik näide jätkusuutlikust kogukonnast, kus inimesi ühendab kõrgem teadlikkus. Terved, õnnelikud, jõukad ja vaesed inimesed elavad koos, olles eemal reostusest, mürast, probleemidest ja kannatustest,“ kirjeldab Männik Päikeseküla kontseptsiooni.

10-miljoniline suurprojekt

Koppelmaa mõisa kõrval oleva 150-hektarilisele kinnistule soovib Männik rajada kümme iseseisvat kompleksi. Igas neist ühine eluhoone, kus inimesed saavad rentida endale privaatse toa, samas on olemas ühine kogunemiskeskus, kus koos einestada, tegevustoad. Iga kompleksi juurde kuuluvad ka n-ö kodufarmid, kus kogukondlikult põldu haritakse ja mahedat majandamist au sees hoitakse. Kusjuures iga kompleks on planeeritud India iidsel veda kultuuril pärineval teaduse, kosmose, looduse ja inimese vahelise kooseksisteerimise printsiibil. „Teeme selle projekti juures planeerimise faasis koostööd Maharishi Vedic University’ga, rakendamaks iidset ajurveda filosoofiat, kus energeetika ja vaimsus töötavad kooskõlas. Selle juurde kuuluvad ka jooga ja meditatsioon, aga eelkõige on see unistus vaimsust tasakaalustavast keskkonnast, toetavast ja hoolivast kooselamise võimalikkusest,“ räägib Männik.

Lisaks kümnele elukompleksi rajamisele tahab Männik renoveerida ka mõisahoone ja mõisapargi, sinna võiks tulla tema unistuses küla kogunemiskeskus, kunsti- ja muusikastuudio, muuseum, raamatukogu, kohvik, hotell, spordi- ja tervisekeskus. Kõik see ehitatud loodusega kooskõlas, tervislikest ehituslahendustest uuenduslike infrastruktuurivõimalusteni. Projekti eelarveks nimetab Männik 10 miljonit eurot, see tuleks osaliselt omavahenditest, investoritelt ning eurotoetustena. Plaanide kohaselt võiksid esimesed majad püsti olla 2020. aastal ja siis minnakse edasi etapiti.

Planeering näeb ette, et elupaiga saaks Päikesekülas umbes 250 inimest. Elanikena näeb Männik osalt eakamaid inimesi, kes on näiteks lähedase kaotanud ja kellel sellises kogukonnas elamine võimaldaks end tunda vajalikuna ja kogukonda kuuluvana. Või ka neid, kes on teisel põhjusel üksi, aga mingil perioodil vajaksid keskkonnavahetust või eemaldumist. „Kui palju on meil Eestiski üksinduses elavaid inimesi! Võibolla tõesti tänane 75+ elanikkond ei ole sihtrühm, aga minuvanused, üle 40- või 50-aastased tuttavad on mulle öeldnud, et tee valmis, me tuleme sinna elama, just sellist asja vaja ongi,“ usub Männik, et sellisele eluvormile on oma sihtturg täitsa olemas.

Ei ole toetust leidnud

Oma plaani vallamajas tutvustades on Männik saanud pigem umbusu osaliseks. Ta on käinud ideed tutvustamas volikogu maakomisjonis, ka Koppelmaa külaseltsis, aga kaasamõtlejad on olnud pigem skeptilised. „Ega meil Eestis ei usu keegi midagi, eriti kui on tegemist millegi tavapärasest erinevaga. Kui keegi tahab midagi teistmoodi teha, siis esimene reaktsioon on ikka, et see ei hakka tööle. No muidugi ei hakka, kui ei lasta proovidagi,“ leiab Männik.

Talle on öeldud, et sel projektil puudub avaliku huvi aspekt. Männik ei saa aru, kust see avalik huvi algab või lõpeb. Et kas 100 meetrit Koppelmaa mõisast või on selle all mõeldud tervet Saue valda või kogu Eestit? Või et kui ta tooks kirja 1000 toetusallkirjaga, kas siis oleks avaliku huvi komponent täidetud?

Loe veel

Ka on öeldud talle, et selliseid suuri põllumassiive tuleb säilitada ja sinna ehitusõigust ei saa. „Aga ma ju ise selle suure põllumassiivi omal ajal maatükikesi kokku ostes lõin. Sellesama idee jaoks. Muidu seda poleks ju olnudki. Ja peale selle on planeeringus ehitusõiguse alla kavandatud vaid 10% kogu maast, ülejäänul põhimõtteliselt hakataksegi põllumajandusega tegelema. Erinevalt praegusest olukorrast, kus need kinnistud ei ole maaharimise mõttes üldse kasutusel,“ imestab Männik.

Talle on öeldud, et selline projekt ei hakka nagunii tööle, sest varasemad sarnased ideed ei ole realiseerunud. „Aga kas keegi vaatab asjade taha? Võibolla jäi mõni idee teostamata sellepärast, et tuli majanduskriis või hüppasid partnerid alt ära. Kõike ei saa niimoodi mustvalgelt vaadata. Muidugi, ei saa ka mina 100% tulevikku ennustada, aga seda ei suuda keegi. Aga ma ei tegutse ju maksumaksja rahaga, kui keegi kõrbeb, siis mina,“ leiab Männik.

Männiku jaoks on see elustiiliprojekt ehk idee, mida ta on aastaid oma peas küpsemaks timminud. „Mulle on öeldud ka, et tegelikult ajavat ma siin suurte sõnade ja kontseptsioonide varjus tavapärast põllupealset kinnisvaraarendust. Ma võin küll kinnitada, et minu jaoks ei ole see tavapärane äriprojekt. Ma oleksin rahul, kui see ennast nullis hoiaks, mingit tootlust ma ei ootagi. Samas ei ole see ka puhtalt mingi heategevuslik projekt. Mina usun, et selline eluvorm on vajalik ja jätkusuutlik,“ kinnitab Männik.

Ja ta ei saa päris hästi aru, miks inimesel ei lasta omaenda maal omaenda rahaga oma unistust teostada.