Päinurme õpilased käisid Hiiumaal Orjaku linnuvaatlustornis ja õpperajal
Peagi olime Kõpu poolsaarel, kus nagu valgeis rõivais maanaine, punane palmik peas ja silm säramas, seisis mäe otsas iidne Tahkuna tuletorn. 6000 tonni kive ja 36 meetrit kõrgust rääkisid iseenda eest. Seejärel jõudsime Kõpu kooli juurde, kus meid lahkesti vastu võeti. Saime tutvuda kooli ruumide, spordirajatiste ning õpilaste töödega. Lapsed leidsid kiiresti endale uusi sõpru. Järgmine peatuse tegime Ristna looduskeskuses. Ümber looduskeskuse laiuvad metsad ja meri võimaldasid nautida prõksuvat leesikavaipa, põlvini niisket sammalt ja siresirgeid männikuid. Looduskeskuse programmis avanes võimalus piiluda putukate põnevasse maailma. Ristna Looduskeskus on koht, kus peaks iga Hiiumaa külastaja kindlasti ära käima. Seal on vahva näitus kõikidest nendest esemetest, mida on inimesed aastate jooksul rannast leidnud. Ja Mere Kaubamaja on ise ka nagu üks suur näitusmüük, sest seal müüakse vaid selliseid asju, mis on merega seotud. Edasi ootas meid Kalana rannapromenaad. - 330 meetrit pikk ja 3 meetrit lai jalutamiseks mõeldud kivikattega kõnnitee Kalana sadamast Ristna ilmajaama merevaatlusseadmete putkani koos kivirahnudest kaldakindlustuse ja paatide merreviimiseks rajatud slipiteega. Imetlesime, kuidas päike sillerdas merel ja vahused lained rullusid kaldale purunedes tuhandeks piisaks. Elevus oli nii suur, et korraldasime kadakate all pikniku.
Järgmisel päeval jätkasime ekskursiooni mööda saare lõunarannikut, sihtpunktiks Kassari, suuruselt viies saar Eestis, täpsemalt Orjaku. Orjakul uurisime ümbrust linnuvaatlustornist. Põnev oli üles ronida ja vaadata, mida kõrgelt näha on. Ja mida siis oli? Kaunist maastikku, mis on osa Käina lahe - Kassari maastikukaitsealast, ja mis koosneb maismaast (2 572 ha) ja merealast (950 ha). Peamiselt hakkas silma Käina laht, mis eraldab Hiiumaad Kassarist. Keskkonnaameti spetsialisti Diana Leenurme jutust saime teada, et Käina laht pälvis 1998. aastal rahvusvahelise tähtsusega märgala nimetuse. Olemuselt on see laht juba rohkem rannikujärve moodi, mille muudab maaliliseks suur hulk pisikesi saarekesi.
Siin pesitseb koos metsalinnustikuga peaaegu sada linnuliiki, läbirändel peatub lahel kuni paarkümmend tuhat uju- ja sukelparti. Huvitavamateks pesitsejateks on kormoran , naaskelnokk, roohabekas ja hüüp. Kaladest domineerivad lahes särg ja ahven, arvestatavaks kudemisalaks on siinne paik aga säinale. Teisel pool, taamal, paistis Jausa laht, kuid silm haaras rohkem külamaastikku väikesadama ja tuletornidega. Vaatlustorni esimesel korrusel oli väljapanek, mis ülevalt nähtut toredasti lahti seletas. Linnuvaatlustorni juurest siirdusime loodusrajale tutvuma Käina lahega ja Sääretirbiga. Teejuhatajaks oli suunaviitade kõrval Hiiumaa vägilase Leigri kuju. Leiger on ametis sillaehitusega. Nautisime avanevat vaadet ja proovisime merevett. Seejärel sõitsime Suuremõisa poole. Punastest kividest katustega hoonete vahelt paistiski üle 200 aasta vanune Suuremõisa loss. Loss on ehitatud 18. sajandi keskel ning selle peasissekäigu ees on 10 meetri laiune kivitrepp. Seal olevat veel sada aastat tagasi seisnud tagantlaetavad suurtükid. Lossipööningul oli kahekordne lagi, kuhu parun olevat Näkimadalatele hukkunud laevadelt röövitud vara peitnud. Praegu on lossis kaks kooli: Suuremõisa Põhikool ja Hiiumaa Ametikool. Jätkasime teekonda Käina suunas ning enne sadamasse jõudmist tegime viimase peatuse Pühalepa kiriku ja kabeli juures.