Palametsa pajatused: 1941. aasta sõjasuvel Keilas

 (2)
Palametsa pajatused: 1941. aasta sõjasuvel Keilas
Sõja jõudmist Keilasse meenutab pilt köstrimajast, kus hoiti venelastest sõjavange. Praegu asub kohas, kus oli köstrimaja, kultuurikeskus.Foto: Harjumaa Muuseumi kogu

1941. aasta sõjasuvel Keilas Kui ma 1993. a kogusin küllaltki elatanud eakaaslastelt meenutusi kunagisest elust ja sporditegemisest, kaldus jutt ikka ja jälle 1941. ja 1944. a sündmustele Keilas. Eelkõige rinde üleminekuga seotule. Mehed olid sel ajal olnud küll õige noorukesed, aga mäletasid erutavaid sündmusi lausa detailideni. Põhjus oli ka selge – sõjaga kaasnev hirm, aga ka paugutamine, relvad ja lahingumasinad olid sügavalt sööbinud teismeliste mällu.

Peagi said need lood kirja pandud (Leo Rannamägi esitas ise käsikirja), autoriseeritud, masinkirjas paljundatud ja nii autoritele kui muuseumile jagatud. Möödunud suvel lugesin üle Harjumaa Muuseumis säilitatava eksemplari ja kirjutasin olulisema Keila Lehe pajatuste formaati. See tähendab: tihendasin, lühendasin, lisasin endapoolseid kommentaare. Nii kujuneski käesolev kogu lehekülge hõlmav fragmentaarium, mis peaks laiemale lugejaskonnale huvi pakkuma. Tegemist on ikkagi kodulinna lähiajaloo ühe dramaatilisema perioodiga, igati võrdsena 1944. aastal juhtunuga. Kes tunneb lähemat huvi – lugegu 2001. a Harjumaa Muuseumi väljaandel ilmunud Mati Mandeli ülevaadet „Traagiline suvi 1941 Keilas“.

Eellugu järgneva paremaks mõistmiseks

Sõja algperioodil oli Saksa vägede edasitungi kiirus lausa hämmastav. Põhjarinde (väegrupp Nord) pealöök suundus üle Daugavpilsi ja Pihkva Leningradi peale ja see pidurdus alles Peipsi taga Luuga jõel. Leedu oli hõivatud 2 päevaga, Läti 2 nädalaga. Sakslased ületasid Eesti piiri Ikla juures 15. sõjapäeval. 10. juuliks jõuti Pärnu – Suure-Jaani – Emajõe joonele. Lõuna-Eesti vabastati punavõimust nii kiiresti tänu eestlastest metsavendade aktiivsele võitlusele iseseisva vabariigi taastamise lootuses.

10. juulil olid sakslaste eelväed juba Märjamaal. Samas tempos jätkates jõudnuks nad 3–4 päeva pärast Keilasse ja hiljemalt nädalaga Tallinna. Aga tegelikult hõivati Keila alles 25. ja Tallinn 28. augustil. Pealetung takerdus peamiselt kahel põhjusel. Välksõdade kogemus näitas, et pärast kaht nädalat kestnud edasisööstu vajasid nii sõdalased kui veoloomad kosumiseks 3-4-päevast puhkust. Tehnikat tuli remontida, järelvedu korraldada.

Samal ajal tugevnes Punaarmee vastupanu, et mitte anda käest olulist laevastikubaasi Tallinnas. Rindele saadeti hulgi täiendavaid üksusi.

Keilalased olid oodanud sakslaste saabumist 15. juuli paiku, nad saabusid aga 40 päeva hiljem. Need 40 lisapäeva andsid punavõimudele võimaluse mõndagi ette võtta. Mida just, sellest kõnelevad järgnevad meenutused. Mitte just kõiges täpsed, küllatki emotsionaalsed ja subjektiivsed, aga sellised on ju meenutused ikka. Lisamaterjal ajaloolastele dokumentidel tuginevate uurimuste koostamisel.

Tõukarjade evakueerimine

1941. a sõjasuve üheks süngemaks episoodiks oli sovhooside – tolleaegse nimetusega veel riigimõisate – tõukarjade evakueerimine läbi Keila. Meenutas Jaan Loit, sel ajal 11-aastane poiss, kes elas Haapsalu maanteel Kulbi majas Kulbi poe peal. „Meelde on jäänud, kuidas mind ja teisigi minuvanuseid poisse kamandati täitevkomitee poolt mõneks ajaks karja. Tegemist oli mingi riigimõisa suure punast tõugu veisekarjaga, mida aeti rinde eest ära. Karjatasime neid lehmi kusagil Huntaugu kandis. Siis tulid vanemad inimesed, et ajada karja Tallinna poole.“

Ja kraavitööl olnud Leo Rannamägi lisab: „Ühel kuumal suvepäeval aeti läbi Keila ida suunas suurt mustakirju veiste karja. Suure piimaanniga tõulehmad olid pikast sundrännakust õige kurnatud. Pealegi lüpsmata ja janused. Paljud juba algava udarapõletikuga, sest röökisid südantlõhestavalt. Kraavil töötanud naised ruttasid kannatavaid lehmi lüpsma. Kas siis käepärast olevatesse anumatesse ja kui need said piima pilgeni täis, siis ka lausa maha. Mis sellest eesti tõukarja uhkusest edasi sai, seda ma ei tea. Aga üks masendav lugu oli see küll.“

Täiskasvanute mäletamist mööda hoitud nõnda karja üle 10 päeva kirikumõisa maadel, kus nende eest hoolitsesid kraavitööst vabastatud naised. Karju oli nii Lõuna-Eestist kui Läänemaalt ja loomade ajamine piki maanteed, mida mööda vooris punaväe autosid, oli vägagi vaevarikas ülesanne. Karjad viidi Tallinna, osalt tapamajadesse, osalt jäid lagedale oma saatust ootama.

Mida ise kogesin?

Koolipoisina tegin neil päevil nähtu/kuuldu kohta märkmeid, mis võimaldavad toimunut päris täpselt ajalistesse raamidesse panna.

Loe veel

Laupäev, 23. august. Keskpäeval hakkab lõunakaarest kostma tugevat lahingumüra, mis kestab kuni kella 17-ni. Hiljem kuulen, et see oli Harudevahe lahing ja venelased olla kaotanud seal langenutena üle 300 mehe ning palju sõjatehnikat. Tankitõrjekraavil töötanud keilalastel lubatakse koju minna, töö korraldajad lahkuvad kiirustades. Läbi Keila aetakse Tallinna poole suur lehmakari.

Kella 19 paiku kõmatab kaks plahvatust – üle Keila jõe viinud sillad lasti õhku. Silmapiiril võib õhtuhämaruses näha tulekahjude kuma. Venelased seavad koolimaja lähedale mändide varju üles oma patarei ja pimeduse saabudes avab see tule, millele saksa suurtükid peagi vastavad. Mitu nende mürsku langeb koolimaja lähedusse, hoone ise pihta ei saa. Järgmisel hommikul uudistame mürsuauke, mis ei ole paeses pinnases kuigi suured. Teadjamad mehed ütlevad, et tegemist olla kolmetolliste granaatidega, mille purustusjõud on suhteliselt väike. Küll võivad need otsetabamuse korral hoonetele paljugi pahandust teha, tulekahjusid tekitada.

Pühapäev, 24. august. Päeval kella 2-ni tundub kõik olevat rahulik. Punavõimu tegelased lahkuvad kiirustades Keilast. Siis hakkavad sakslased andma hõredat suurtükituld. Enamik mürske langeb Paldiski maantee lähikonda. Siin saab mõnigi maja pihta. Tänavad on inimtühjad, ka punaväelasi ei ole näha. Imestatakse, miks sakslased Keila vallutamisega viivitavad.

Esmaspäev, 25. august. Suutükitule duell Keila pihta jätkub. Vene patareid tulistavad Klooga, sakslaste omad Ohtu poolt. Olen parajasti Männikus, kui sinna hakkab langema granaate, mille killud tabavad puid ning toovad rabinal alla suuri puuoksi. Viskun pikali, siis aga lippan koju, mis tundub siiski varjupaigana. Oleme emaga kahekesi – isa on kaks kuud tagasi arreteeritud. Ja tema saatus teadmata. Ema laseb osa majakraami tagaaeda tarida, et kui maja põlema tulistatakse, jääks midagi alles. Tema peamise tööriista, jalaga tallatava Singeri õmblusmasina kanname abihoone taha ja katame vana põrandariidega.

Üha tihenev suurtükituli ongi suunatud koolimaja kandi pihta. Varjume tillukeses keldris, mis maja pihtasaamise korral võib saada meile lõksuks. Mürske lõhkeb õige lähedal, hirm on suur. Jääb üle ainult loota, et saatus säästab meid halvemast. Üks prahvatus käib lausa me elamise külje all. Kui tulistamise lõppedes välja läheme, näeme, et granaat on kukkunud nii 20 m majast, puukuuri kõrvale, mille sein on kildudest auklikuks täkitud. Õmblusmasina kate on puistatud üle mulla ja paeklibuga, tööriist, mis tagab emale hiljem elatise, õnneks terve. Teadmatus sellest, kus on rinne, kus venelased, kus sakslased, püsib.

Rinne läheb üle Keila

Põliskeilalane Evald Kalda (sünd 1930) meenutas: „Mõni päev enne rinde üleminekut tuli Paldiskist läbi Keila mingi suurem punaväe üksus. Paarsada meest tihedas kolonnis, rännakujulgestus täägistatud püssidega ees ja külgedel. Läksid mööda Tallinna maanteed üle kivisilla.

Peamine lahing Saksa vägede ja taanduvate venelaste vahel peeti Harudevahel, Keilast lõunas. Lahingukära oli Keilasse selgesti kuulda. Istusime Keila mäel oma maja välistrepil ja nägime lahingust eluga pääsenud punaväelasi. Tolmused ja tülpinud sõjamehed. Kes püssiga, kes püssita, mõni koguni paljajalu. Tulid lõuna suunast ja liikusid Tallinna poole.

Lisan omalt poolt, et Keila peal arvati, et seal sõdinud erilise vihaga maaväele appi saadetud madruste salgad. Mehed, kes läksid „polundra“ hüüde peale julgelt rünnakule, kandes seejuures suuri kaotusi.

Pärnu muuseumitöötaja Elsbet Parek – Lagle Pareki ema –, kes sõitis mõni päev hiljem Harudevahelt läbi, kirjutas oma mälestustes: „Südamevaluga vaatasin teeäärseid põlenud talusid. Neid oli eriti palju Märjamaa kandis ja ka edasi Tallinna poole. Sõja jäljed kõikjal. Tee oli tühi, inimesed ei julgenud veel liikuda. Täielikule lahingujärgsele pildile sattusime Harudevahel, kus mõned päevad tagasi oli olnud tõsine võitlus. Purustatud autod, isegi kahurid, kerged soomusmasinad – jube hävituse pilt! Ainult laibad olid õnneks juba koristatud.“

Saksa vägede ja nendega koos tulnud umbes 300 eestlase – metsavenna sisenemist Keilasse esmaspäeval, 25. augustil mäletatakse erinevalt. Mina märkasin esimestena erariietes eestlasi, valge side käisel. Tulid 3-4 meest mööda Metsa tänava servi, laskevalmis vintpüssid ette sirutatud. Jaan Loit nägi piki Haapsalu maanteed sõitvaid saksa jalgrattureid, keda rahvas uudistas ja õige rõõmsalt tervitas. Evald Kalda meenutas, et üks sakslaste salk tuli mööda käänulist Tuula teed täies lahingukorras: hargrivis, ettesirutatud püssidega ja varjudes kirikaia madala müüri taha. Kuna Keskväljakul oli kõik vaikne, keegi meid ei tulistanud, võtsid positsiooni sisse kiriku ees platsil.

Järgmisel päeval valgus arvukalt inimesi uudistama lahinguvälja, mis jäi Korvi kalmistust ja selle lähedal olevast raudteetammist lõuna poole. Minagi teiste hulgas. Punavägi oli püüdnud siin sakslaste edasitungi peatada, saanud aga hävitavalt lüüa. Seda eelkõige tänu Saksa jalaväge toetanud tanki – või oli see liikursuurtükk, roomikmasin igatahes, – tabavale tulele venelaste kiiruga rajatud kaevikute ja kuulipildujapesade pihta. Masendav pilt, mis avanes mürskudest purustatud, valukrampidesse tardunud nägudega noorte sõjameeste verest tühjaksnõrgunud surnukehi lähedalt vaadates. Sõnad „sõda“ ja „lahing“ omandasid nähtu mõjul minu veel lapsearus hoopis süngema tähenduse. Sellisesse olukorda ei tahtnuks ise küll sattuda, räägitagu „kangelassurmast“ nii palju kui tahes. Sest see, mida meile hiljem kinolinal näidati, oli ju esteetiliselt töödeldud petukaup. Kindlasuunaline propaganda elutõe ja inimlike kannatuste varjamiseks. Noore inimese vägivaldne surm on pea alati vägagi piinarikas. Kui ei ole just tegu halastava otsetabamusega... Lahingus juhtub sedagi, aga harva. Lugesin siinseal lebavad laibad kokku ja sain 17. Aga haavatud? Neid pidi statistika kohaselt olema vähemalt kolm korda rohkem. Ja palju nendestki veel suri?

Paar päeva hiljem

Paar päeva hiljem nägin 4 saksa sõduri ühishauda matmist Keila kalmistu Vaikse tänava alguse juurde jäänud ossa. Madal haud, surnukehad valge linaga kaetud, ainult vahakollased jalalabad selle alt paistmas. Kümmekond sõjakaaslast matmas, keegi ohvitser talitust juhatamas. Luges midagi mustakaanelisest raamatukesest valjult ja paatosega. Meelde on jäänud sõnad „Für Deutschland...“ ja „Unser Führer Adolf Hitler hat gesagt...“ Mida just, sellest ei saanud oma napi keeleoskuse juures aru.

Järgmisel või ülejärgmisel suvel kaevati nende langenute säilmed välja ja maeti ümber Tallinna Maarjamäele rajatud Heldensfriedhofile – Kangelaskalmistule. Kogu Estlandi kohta pidi selliseid suuri sõjaväekalmistuid tulema kokku 5. Mis kõik hiljem nõukogude võimu poolt lasti buldooseriga maatasa lükata. Kuni jälle taastati.