Palametsa pajatused: 1944. aasta sõjasuvi Keilas

 (6)
Palametsa pajatused: 1944. aasta sõjasuvi Keilas
Hillar PalametsFoto: Raivo Tasso

Õhurünnak Tallinnale tegi järsu lõpu 1943/44. õppeaastale. Ja seda kogu Eestis, mille kirdeosa oli juba ägedate lahingute tallermaa. Vanemate klasside õpilastele teatati, et põhiainete õpetamine jätkub nn raadiotundidega Landessender Revali vahendusel. Parimad pedagoogid seletavad mikrofoni ees ainet ja annavad ülesandeid iseseisvaks tööks. Hiljem kontrollitakse kohtadel, kuidas õpilased on pakutava omandanud. Paraku pelgaks plaaniks see jäi. Ei mäleta, et raadiotunde oleks olnud ja mingit kontrolli korraldatud.

Küll tuli kõigil vähegi kaela kandvatel õpilastel „anda omapoolne panus lõppvõidu kiiremaks saavutamiseks“. Seda eelkõige sõja olulistel töökohtadel, eelkõige põllumajanduses. Hoiatati, et kes sügisel vastavat ametlikku paberit ei esita, see arvatakse keskkooliõpilaste nimekirjast välja. 1943. a suvel töötasin, õigemini küll veetsin, isapoolsete sugulaste talus Koeru lähedal Liusvere külas. Nüüd palus ema, et otsiksin mingi töö- otsa Keilas ja oleksin ikka tema läheduses.

Ema palvel läksin maikuus korraldatud Keila koguduse leeri, kuigi kuulusime Tallinna Kaarli koguduse alla. Lühiajaline leer oli 30 neiule ja vaid 3 poisile Keila põlise ja tüseda pastori Ado Köögardali käe all. Luterlikud dogmad olid meil juba koolitundidest teada ja juudiusu omadest Vanas testamendis meile muidugi ei räägitud. Küsimusi käimasolevate tapatalgute ja kristlike põhimõtete lahkumineku kohta olnuks ju küllaga, aga lugupidamisest kohaliku hingekarjase vastu jätsin need esitamata. Nii oligi leeriõpetus läbi ja 21. mail 1944 sain Keila kiriku altari ees oma esimese armulaua. Kodustelt anti selga meessugulaste vanadest riietest kombineeritud must esindus- ülikond koos valge ristlipsuga ja Keila fotograaf Gustav Kulp tegi traditsioonilise leeripildi. Ema jäi rahule ja ütles: „Kui sa ka selle suure sõja nahka peaksid minema, siis vähemalt leeritatud kristlasena ja sinust jääb mälestuseks üks korralik päevapilt.“

Töökoha leidsin Keila linnavalitsuses, mis tol ajal paiknes Keskväljakul praeguse apteegi maja teisel korrusel. Minust sai linnavalitsuse jooksupoiss, virgats. Peenemalt väljendades – käsundusametnik. Põhiülesanded olid kirjalike käskude-keeldude-kutsete laialikandmine, telefonivalves istumine, Keilasse komandeeritud võõrastele nende ajutise peatuspaiga kättenäitamine.

Linnapeaks oli Otto Pärnsalu, tol ajal 43-aastane rahuliku loomuga mees, kes ei läinud kergesti närvi. Mida ei või aga öelda linnasekretäri kohta, kellelt sain aeg-ajalt ikka põrkida. Muide, tema kabineti töölaual seisis nähtaval kohal Adolf Hitleri „Mein Kampf“, mida seal esimest ja ainsat korda elus käes hoidsin ja sirvisin. Igati tüse gooti šriftis trükitud köide, ümbrispaberilt vastu vaatamas füüreri sugereeriva pilguga paraadportree. Kuuldavasti ei lubatud seda „natside pühakirja“ tõlkida teistesse keeltesse, eesti keel kaasa arvatud. Nendes keeltes ei olevat võimalik Hitleri sügavaid mõttemõlgutusi piisava germaani täpsusega edasi anda. Ma ei tea, kas käeshoitud köide oli mingi kinkeeksemplar või muidu tunnustuseavaldus. Igatahes Tallinnas Pikal tänaval asunud Kluge und Ströhmi raamatukaupluses, kust aeg-ajalt läbi astusin, et saksakeelsete pildiraamatutega tutvuda, ei näinud ma kordagi „Mein Kampfi“ müügil olevat. Vaevalt et seda kusagil leti all varjati. Lihtsalt igale matsile ei müüdud, sest väärikas lugeja sai olla ju vaid aarialane. Samuti Goethe „Fausti“ ei soovitatud eesti keelde tõlkida ega lavale tuua – las see keel veel areneb, enne kui tõeliste kultuurkeelte hulka arvatakse. Kui üldse arvatakse.