Kirikuesisel platsil peeti Keila laatu ja mihklipäevane oli neist rahvarohkeim. Kirikust raudtee poole jäänud tühermaal oli loomalaat – talumehed pakkusid siin lehmi, lambaid, sigu, mustlased paristasid hobuseid. Oli kisa ja kära, loomade häälitsusi ja müüjate hõikeid, virtsa ja värskeid hobusepabulaid, ausat äri ja petukaupa. Kiriku ette laotus laada kirevam pool, olen seda 1938. ja 1939. a sügisel oma silmaga näinud. Kutselisi vööritsejaid ja laadalõbude pakkujaid, nii nagu kohalikke käsitöölisi ja aiapidajaid oma kaubanatukesega.

Argipäevadel andis siinsele kaubandusele tooni ETK suurte vitriinakendega esinduspood – müüjad ja kaubad kombekalt ühel, ostjad teisel pool letti. Kindlad hinnad, ei mingit tingimist nagu mujal erapoodides kombeks.
Meelde on jäänud Keskväljakul kahekordses pruuniks värvitud puumajas koha sisse võtnud Sarmo apteek ja mingid madalad, nüüdseks ammu kadunud majakesed platsi või maantee laienduse vastasküljel. Siis tuli, tänavast mõnevõrra eemal Damme ja Telliskivi pagaritöökoda, mille juures oli alati värske leiva või muu küpsetuse aroomidega ligimeelitav poenatuke. Need põlesid ahervaremeiks Keila vallutamisel 1944. a septembris.

Aga juba 1941. a suve lõpul põletasid põgenevad punased maha Uue uulitsa otsas olnud pritsimaja, mis täitis ka rahvamaja kohustusi ning andis ulualust kindlalt kappides hoitud kohaliku raamatukogu köidetele. Õnneks oli kogu siis juba mujale viidud.

Ning muidugi alevi- või linnavalitsuse ruumid, kõrtsi kõrvale jäänud kolmnurkse viilfassaadiga kivimaja ülakorrusel. All, suurte akende taga olid vist mingid äriruumid – praegu on seal apteek. Saksa ajal aga Omakaitse staap ja Kumna teeristi lahingu eel vastupanu organiseerimise keskus. Mingit parki siis Keila mäel veel ei olnud, küll kogusid jõudu mõned prominentide istutatud puud – vist tammed – kirikuesisel kitsukesel kolmnurgal.

Eelmises lehes ilmunud küsimuste vastused

Eelmises Keila Lehes esitas Hillar Palamets lugejatele kaks küsimust. Esimeses palus ta nimetada kahte kirjanduse suurkuju, kellest üks on kaudselt ja teine otseselt seotud Karjaküla mõisaga. Teises küsimuses palus ta loetleda 1913. a Tallinn – Paldiski raudteelõigul olnud 5 raudteejaama praegused nimed.

Õiged vastused on järgmised:
Karjaküla mõis oli kaudselt seotud Aleksandr Puškiniga, kelle emapoolne vaarisa, Etioopia vürsti poeg Abram ehk Ibrahim Hannibal (1696 - 1781), Vene riigimees ja sõjaväeinsener, Paldiski sõjasadama ehitaja, hilisem Tallinna ülemkomandant, ostis 1732. a endale Karjaküla mõisa ja elas seal 1740. aastani. Kuna otsetee Karjakülast Tallinna puudus, pidi ta korduvalt sõitma läbi Keila ja siin ka peatuma.

Eesti kirjameestest muidugi Eduard Vilde (1865 - 1933), kes pärast 1882. aastat elas mõni aeg vanemate pool Karjakülas, kus kirjutas oma esimesed jutustused, sai ainet „Mäeküla piimamehele“, mida võiks ju ka „Karjaküla piimameheks“ nimetada. Keilas, õe pool, veetis Vilde ka oma elu viimase, 1933. aasta suve.

Saja aasta taguste raudteejaamade nimed siis ja praegu:
Friedrichshof – Saue
Kegel – Keila Lodensee – Klooga
Peatus Seitsmendal Verstal – Nõmme
Peetri aedlinn – Pääsküla

Viimatimainitu rajati alles 1912. aastal Peeter Suure nimelist merekindlust ehitavate inseneride ja ametimeeste datšade ehk suvilaterajooni hõlpsama pääsemise tarvis.

Tallinnast Tapa suunas olid raudteejaamad Dvigatel – praegu Ülemiste, Kindralmajor Baranovi eraplatvorm (lühemalt Baranovka) – Aruküla ja nii peenutsevalt kõlav Charlottenhof elik maakeeli Aegviidu.

Õigeid vastanuid oli rohkesti. Loosi tahtel võitis neist 2 pääset 6. augustil Keilas toimuvale Chris Normani kontserdile