Palametsa pajatused: Keilast Karpaatia frondile

 (7)
EV95 portreed
Hillar PalametsFoto: Hendrik Osula

Minust oli 1938. aastal saanud Keila Algkooli 4. klassi õpilane.

Esimese poolaasta lõpul anti meile emakeele tunnis ülesanne kirjutada isa või ema jutu alusel kodukirjand, mis puudutaks mingil moel ka Keila minevikku. Kurtsin oma häda kodustele ja isa – August Palamets – ütles, et saab mind aidata, sest tema sõjatee 1914. a hilissügisel alanud just Keilast, kuigi ta mobiliseeriti Järvamaal. Nii valmis kirjatöö, mis mul praeguseni alles ja mis nüüd, ime küll, näeb trükimusta Keila Lehes. Lugu ise on järgmine.

Minu isa sõjamälestusi

Oli aasta 1914. Maailmasõda oli puhkenud. Elasin sel ajal Amblas. Ühel palaval juulipäeval kihutas Paidest Amblasse ratsapolitseinik. Tal oli kaasas kinnipitseeritud kiri mobilisatsioonikäsuga.

Ka mina kuulusin reservväelasena kutse alla. Meid kogunes oma 200 meest vallamaja juurde, kus saime esimest korda sõdurisuppi. Seejärel käsutati mehed vankritele ja sõit kreisilinna Paide poole läks lauluga lahti.

Paidest viis kitsarööpmeline rong meid Tallinna. Siin seati mehed ritta ja marsitati läbi linna Patareisse, kuhu hiljem koliti keskvangla. Meid pandi kasarmu õuel olevatesse telkidesse magama ja järgmisel hommikul jagati roodudesse.

Mina sattusin 7. roodu asukohaga Juhkentalis. Sealt käisime iga päev Lasnamäe paemurdudes laskmist harjutamas. Umbes nädala pärast viidi meid ühel õhtul Balti jaama ja käsutati kaubavagunitesse. Kellel oli Tallinnas omakseid või tuttavaid, neid saadeti jaamast lilledega teele. Kui rong lõpuks liikuma hakkas, oli juba pime. Vagunitest kostus purjus sõdurite laulu. Umbes tunnise sõidu järel rong peatus ja kästi väljuda. Olime jõudnud Keilasse.

Seotud lood:

Mehed pandi elama laiali üle kogu alevi. Haapsalu maantee ääres, ühes vanas mõisaküünis, asus väliköök. Seal käisime siis putru ja suppi söömas. Paari päeva pärast algasid manöövrid.

8. rood oli sõidutatud Kloogale ja liikus sealt Keila peale. Meie 7. rood jälle neile vastu. Aru peal, kus põlde ei olnud, sai siis „lahingut“ peetud. Nii rässisime tükk aega. Huvitav oli kasakate ratsaharjutuste jälgimine. Ratsanik seisis jooksva hobuse seljas püsti ja haaras maast sinna asetatud taskurätiku. Või raius täie hoo pealt pooleks püstitorgatud jämeda teiba. Väga osavad mehed olid need kasakad!

Paari nädala pärast pandi meid Keilas jälle ešeloni ja nüüd algas tõeline sõjasõit, mis viis meie polgu õige kaugele – austerlaste vastu Karpaatia frondile. Sealt pääsesin tagasi alles 1917. aasta suvel, et astuda Eesti polku. Vabadussõjas teenisin 5. polgus, algul reamehena, hiljem kirjutajana, sest minul oli ilus ja hästi loetav käekiri. See päästis riviteenistusest.