Palametsa pajatused: kui tsepeliin Paldiskit pommitas

 (10)
Palametsa pajatused: kui tsepeliin Paldiskit pommitas
Hillar PalametsFoto: Keila Leht

Esimene ilmasõda tõi uudisasjana kaasa õhusõja. Dirižaableid ja aeroplaane kasutati 1914. aastal õhuluureks, järgmistel aastatel juba raudteede, sildade, sadamate ja linnade pommitamiseks. Purustused olid esialgu tühised, aga siiski. Saksa tsepeliinid ööpimeduses Londoni või Pariisi kohal näitasid sakslaste sõjatehnilist võimekust. Plaanis oli ka Petrogradi sildade ning tsaarivõimu sümboli – Talvepalee ründamine. Taheti piki Soome lahte hiilida ööpimeduses Neeva suudmeni ja koidikul heita pommid sihtmärkidele. Eelnevalt oli vaja aga teada saada Vene laevastiku paiknemine Soome lahe suudmealal. Siit siis ka huvi nii Paldiski kui Tallinna sadamate vastu. Toimunust kirjutas kohalik ajaleht 1915. a 1. septembril.

Öösel vastu 28. augustit äratas Paldiski elanikke unest propellerite suur põrin ja pommi plahvatus. Mitmel majal läksid aknaruudud puruks. Inimesed kargasid ehmatades üles ja jooksid uulitsale. Peale hirmu oli väga suur rahvahulkade uudishimu, et õhulaeva pommitamist näha saada.

Hakkas juba valgeks minema. Kõrgel taevas tegi tsepeliin suuri ringe ümber linna. Lühikeste vaheaegade järel viskas ta pomme alla. Nähtavasti oli tsepeliin soomustatud, sellepärast ei pööranud ta maa pealt tuleva püssitule peale algul suuremat tähelepanu. Lisan täpsustuseks, et sõjalaevu sel ajal Paldiskis ei olnud, tuld andsid altvintpüssidest 40 ratsurit-piiriväelast, keda Saksa aeronaudid vaevalt et üldse märkasid.

Alguses visati alla igasuguseid pomme, mis ümbruskonda valgustasid ja maa peale ei kukkunudki. Neile järgnesid suurejõulised pommid ja süütepommid. Elanikud vaatasid seda rahulikult pealt ja olid valmis tulekahju kustutama. Aga süütepommid kahju ei teinud. Umbes tund aega lendas tsepeliin linna kohal. Kui juba valgeks oli läinud – (jälgige nüüd ajalehe patriootlikku stiili) „tundsid sakslased hirmu meie tuleandmise pärast ja pöörasid kurvalt mere peale ja lendasid Tallinna poole.“ Nähtavasti ei julgenud õhulaev sinna ilmuda, vaid kadus varsti udusse. Inimesed ruttasid plahvatuskohtasid vaatama. Pommide tekitatud augud olid läbimõõduga üle kahe sülla ja umbes süld sügavad. Kohati olid kuni puuda raskused suured killud maha jäänud, elanikud korjasid neid mälestuseks, kirjeldas ajaleht. Kuuldus Paldiski pommitamisest levis kiiresti ja sadamalinna sõitvad reisirongid olla olnud uudishimulikke Tallinnast ja Keilast pungil täis. Taheti oma silmaga näha õhust pommitamise jälgi. Telepildist ei osanud siis keegi unistadagi.

Küll said tallinlased õhurünnakust aimu 1916. a suvel, mil Saksa lennumasinad nende kodulinna kohale jõudsid. Tallinna Teataja kirjutas:„5. juuli hommikul lendas sõnum läbi linna, et Saksa aeroplaanid meil Tallinnas võõrsil on käinud ja pomme alla pildunud. See oli käimasoleva sõja vältel esimene juhtumine, et meie linna elanikud vaenlasi ka oma silmaga näha said. Mere poolt tulles olid vaenlase neli lennumasinat linna kohal tiiru teinud ja siis uuesti tagasi lennanud. Vaenuliste külaliste võõrsil käik ei sünnitanud linnas vähimatki erutust, küll aga uudishimu. Staabi andmetel visanud sakslane ülepea alla 13 pommi. Üks pomm olla trotuaari kivi vigastanud. Saksa lennumasinate pommid ei olnud suurejõulised ega suutnud sellepärast kuigi palju kahju sünnitada.“

Ajapikku kogus õhusõda Eesti linnade vastu hoogu. 1917. a septembris pommitas tsepeliin algul Viljandit, siis Pärnut. Ja kui 12. oktoobril algas Lääne-Eesti saarte vallutamine, siis osales selles suures dessandis 25 000 maaväelast, 300 sõja- ja kaubalaeva, 6 tsepeliini ja 75 aeroplaani. Tegemist olla olnud üldse sõjaajaloo esimese kolme väeliigi – maa-, mere- ja õhuväe koordineeritud ühisoperatsiooniga, mis kandis koodinime ALBION ja viidi ka preisiliku täpsusega ellu