Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati

 (4)
Demineeritud pommid ja mürsud
Foto: Päästekeskus

Vahendan põliskeilalase Leo Rannamägi (aastakäik 1929) meenutusi.

„Teatavasti alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maa poolt juba 1941. a juuli algul. Sedavõrd kiire oli Saksa vägede edasitung. Välimine kaitseliin kavandati nii 25 km kaugusele linnast, seega ka Keilat läbivana. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.

Kraavi kaevama kamandati kogu muudest töödest vaba elanikkond, mille lõviosa moodustasid koduperenaised, nende hulgas ka minu ema. Mingeid mehhanisme ei olnud. Kõik tuli teha käsitsi labida, kangi ja kirka abil (need kästi kodunt kaasa võtta). Inimese kohta mõõdeti tööeeks oma 2 m, mis tuli mõne päevaga välja visata. Päevanormi enneaegsel täitmisel lubati õhtul tund-paar varem koju minna. Emad võtsid poegi abistajatena kaasa ja nii sattusin minagi 12-aastasena kindlustustöödele.

Oli seal teisigi minuvanuseid ja meil oli mahti omavahel õiendada, jões ujumas käia, teinekord koerustki teha. Igav igatahes ei olnud. Aegajalt käisid töid inspekteerimas ja rahvast agiteerimas mingid tähtsamad tegelased Tallinnast, kaasas „kunstimeistrid“, kes siis väliolukorras meile esinesid mõne palaga.

Seotud lood:

Kraavitööle aetud rahva hulgas levisid kiiresti igasugused kuuldused sündmustest, millest võim vaikis. Mäletan lõunatundi Udriku mäe kasesalus, kus naised sosistasid eelmisel ööl Keilas toimunust. NKVD-lased olid põgenemiskatsel koduaias surnuks tulistanud tolleaegse baptistist prominendi A. Podini poja Samueli. Valges aluspesus aknast välja hüpanud noormees oli suveöö hämaruses ju hea sihtmärk.

Palju räägiti ka vendade Vederikkude ja nende kaaslaste teost. Nad tulistanud 22. juunil, seega kohe esimesel sõjapäeval Udrikust mööda Tallinna maanteed liikunud punaväelaste autot. See oli torge herilasepessa. Mehed koos kaaslastega püüti kinni ja lasti tribunali otsusel Paldiskis kiriku seina ääres maha. Hiljem peeti seda tulistamist üldse esimeseks Eesti metsavendade aktsiooniks alanud sõjas. Nägin sedagi, kuidas üks Punaarmee komandör kõndis piki jõe kallast ja pildus käsigranaate vette, et hävitada kalu. Just hävitada, sest keegi ei läinud pinnalekerkinud kalu kokku korjama. Nad jäid suures osas, kõhud ülespidi, kõrkjatesse hulpima, nii et paari päeva pärast lehkas jõgi roiskuvatest kaladest õige vastikult.

Ma ei tea, kas tankitõrjekraav sai valmis või lõpetas selle töö Saksa vägede edasiliikumine. Tallinna kaitsmisele ei olnud tehtud tööst küll mingit kasu, sest ükski tank ei sõitnud kraavi ukerdama. Sakslased liikusid piki Pärnu maanteed, mis oli tõkestamata ja mineerimata.

Pöörasid sealt põhjasuunda, Keila jõest itta Korvi surnuaia peale, kus toimus ka lahing. Kraav jäi sellest kohast tükk maad läände.“

Lisan omalt poolt mõned detailid. Tuli minulgi 14-aastaselt ema abilisena päevast päeva kraavil olla. Meelde on jäänud hästi varajane tööleminek ja hiline kojujõudmine. Algul kestis tööpäev kell 7–19, mõni nädal hiljem juba 5–20. Lõunavaheks anti 2 tundi ja et töösunduslased ei kulutaks aega ega jõudu koju minekuks, jagati välikateldes keedetud kuuma suppi, leivapaluke lisaks. Mõnigi lasi pärast seda söömaaega tunnikeseks silma looja. Unevajadus oli suur. 1941. a suvi oli kuum ja väheste vihmadega, nii et ilm tööd ei takistanud. Tööd korraldanud brigadirid olid eestlased, kaevendi profiili nurkade õigsust kontrollisid aga punaväelased-venelased. Seda tehti lattidest kokku naelutatud nurgamõõtja – šablooni abil ja küllaltki norivalt. Aeg-ajalt võis näha kõrgel taevas tiirutavaid saksa luurelennukeid, mis korra puistasid alla ka lendlehti. Neid ei tohtinud lugeda, vaid tuli kokkumurtuna kohe punajuhtide kätte anda.

Loe veel

Küllap oli Saksa staapidel tänu selgetele õhufotodele hea ülevaade Tallinna kaitseliinide paigutusest ning tööde edenemisest. Betoonist püramiidikestest tehti Laagri mäele spetsiaalne tankitõkke vöönd, mille lagunevaid elemente võis veel aastakümneid hiljem näha. Ainult et ilma aktiivse tulekaitseta (tankitõrjepüssid ja kahurid) polnud ei tankitõrjekraavidest ega betoontõketest pea mingit kaitset –sapöörid suutsid vähem kui poole tunniga tugevate lõhkelaengute abil luua piisavalt laiad läbipääsud, mida ründavad soomusmasinad viivitamatult kasutasid. Sõja tegelikkus kinnitas seda paljudes paikades. Järgmises pajatuses laskemoonaladudes