Palametsa pajatused: kuidas keiser Pakri poolsaarel matkas ja sinna suveresidentsi rajada plaanis

 (1)
Palametsa pajatused: kuidas keiser Pakri poolsaarel matkas ja sinna suveresidentsi rajada plaanis
Hillar PalametsFoto: Raivo Tasso

20. aastasaja algul, kui Euroopa suurriikide suhted ikka enam pingestusid, sagenesid samuti nende valitsejate ametlikud kokkusaamised. Ei jäänud kõrvale ka Nikolai II, kes eelistas külalisi vastu võtta mitte niivõrd Peterburis kui merel, Soome lahe suudmealal Tallinna ja Paldiski reidil, kuhu mõlema pooles kaadrid ankrusse heitsid.

Laevadel kohtumise eeliseks oli tugev turvalisus ja tseremooniate lühidus, mis jättis rohkem aega sisulisteks läbirääkimisteks. Väliskülalised oma jalga tsaaririigi pinnale ei tõstnud, küll tegi seda tsaar, kelle kohustuste hulka kuulus kasvõi põgusalt kohalike võimukandjatega viisakusi vahetada ja nii oma armulikkust üles näidata.

Nii tärkas Nikolail huvi Paldiski linnakese ja paese Pakri poolsaare vastu, kuhu sai väsitava õukonnaelu eest varjuda. Ja ennast korrakski lõdvaks lasta. On teada, et 1913. a 27. juunil saabus keiserlik jahtlaev Standard väikese eskaadri saatel mõneti üllatuslikult Paldiski reidile ja keiser suvatses koos tütardega teha jalgsiretke lähedal asuva Leetse mõisani. Midagi siiski Nikolai kavatsusest teati – seda kasvõi sandarmeeria eelnevate turvameetmete tõttu. Need mehed ei jätnud midagi kahe silma vahele.

Sadamasse pandi kiiruga püsti auvärav koos pika punase vaibaga, mida mööda siis keiser valges mereväelase suvemundris koos tütarde ja arvukate saatjatega maale astus. Keisrinna koos haige poja – troonipärija Alekseiga jäi aga laevale. See oli kokkuvalgunud rahvahulgale pettumus, sest just neid loodeti oma ihusilmaga näha. Kõrged külalised suundusid enamuses jalgsi Ungern-Sternbergile kuuluva Leetse mõisa poole. Etterutanud adjutant andis mõisarahvale viimasel hetkel siiski teada külaliste saabumisest, nii et saadi kiiruga asuda kostitamiseks vajalikke ettevalmistusi tegema.

Oli suurepärane heinailm ja maarahvas võttis parajasti loogu ning tegi saade, mida nooremad külalised lõbusalt hullates laiali paiskasid. Neile oli see eksootika missugune. Peagi tuli põõsaste tagant välja peremees linlasi õige kurjalt hurjutama. Kes siis tööinimeste vaevaga tehtut nii lagastab. Kui talle aga selgeks tehti, et tegemist on keisri enda ja tema saatjaskonnaga, siis oli mehel mütsilodu näpus ja rohked vabandussõnad suus. Nikolaile teinud see vahejuhtum nalja ja ta käskinud talumehele tehtud kahju heldelt kinni maksta.

Seltskond uudistas Leetse randa, mis neile oma intiimsusega igati meeldis. Sulistati jalgupidi leiges merevees ja roniti suurtele kivirahnudele. Mõisas kohvilauas olles ajanud keiser mõisaomanikuga mõnusat juttu ja avaldanud soovi, et ta võiks ju siia maavalduse osta, et siis – keiserlikus mõttes muidugi – tagasihoidliku suvelossi püstitada. Millega Ungern-Sternberg loomulikult päri oli, sest taoliste tehingute puhul Romanovid juba ei koonerdanud. Nikolai II olla veel samal suvel saatnud asjatundjad Leetse rannaga tutvuma, et arhitektid saaksid visanditega alustada. Nii et ta võttis Pakri poolsaarele suveresidentsi rajamist täiesti tõsiselt. Ainult, et järgmisel suvel alanud hukatuslik suur sõda tõmbas neile plaanidele kriipsu peale.

Tsaari tütred – suurvürstinnad – sõidutati Leetsest Paldiskisse tagasi mõisa tõllas ja kutsarile pisteti jootrahaks pihku 10-rublane kuldmünt. Teisigi vastuvõtule kaasa aidanud mõisateenijaid peetud hiljem väikeste kingitustega meeles. Nikolai II kõndis koos saatjatega jalgsi tagasi.

Rahvas pani tähele, et sel päeval oli Leetse kanti ilmunud õige arvukalt erariides turskeid ja kohapeal tundmatuid mehi. Tegemist oli sandarmeeria agentidega, kes pidasid mõisa ja selle ümbrust hoolsa valve all, püüdes ise jääda võimalikult märkamatuks. Aga kohalikud tabasid asja ikka ära ja veel aastaid meenutati päeva, mil Nikolai II Pakri poolsaarel keiserliku jalutuskäigu sooritas.