Palametsa pajatused: Kuidas punavägi läks läbi Keila
Vastavalt kokkuleppele ei sõitnud sissetungijad 1939. a sügisel mitte läbi Tallinna, vaid keerasid Narva maanteelt kõrvalteid mööda Kohila ja Hageri peale, et siis läbi Tuula ja Keila jõuda sihtkohta. Praegusi sirgeks aetud maanteid siis veel ei olnud ja autokolonnidel tuli keerutada võõral maal läbi tundamtute asulate, teekonna lõpuosas juba sügisõhtu sünges pimeduses.
Mul on senini selgelt silme ees pilt Paldiski maantee kurvist, kuhu praegu suundub Jaama tänava põhjapoolne ots. Seal olevale põndakule, nii 20 meetri kaugusele sõiduteest, oli kogunenud omajagu kohalikke elanikke. Päris tee serva ei tohtinud minna, samuti mitte fotografeerida – selline oli võimude keeld, et vältida võimalikke intsidente. Ning ka punaväepoolne nõue. Kõik pidi toimuma võimalikult varjatult ja vaikselt.
Maanteekurvis kõlkus posti otsas kasinat valgust andev tänavalatern, mille alt sõitsid läbi pooltuledega pooleteisetonnised autoköksid. Väikesed ja välimuselt viletsavõitu, aga neid oli palju. Lausa lõputu roduna tuli neid sügisõhtu pimedusest ja pimedusse nad ka kadusid. Ikka Klooga ja Paldiski poole. Üllatas see, kuidas porivärvi sinelites sõdurid olid pandud lahtistesse autokastidesse istuma. Mitte seljad sõidu suunas, vaid ümber kasti servade, kõigil näod sissepoole, pilgud vastakuti. Kuigi tagumise rea meestele puhus sõidutuul otse näkku. Milleks küll nii? – kerkis tahtmatult küsimus. Kas selleks, et nad ei näeks ülemäära selgelt „kodanliku korra all ägava“ väikeriigi tegelikkust, meie põlde ja talusid, korras asulaid ja linnu? Mine sa tea, aga nii nad istusid.
Päris palju vaikivaid keilalasi uudistas seda võõraste vägede läbisõitu. Baltisakslased olid just Hitleri kutsel lahkumas, vene soldatid Stalini ja Molotovi survel saabumas. Mida see kõik eesti rahvale kaasa tuua võib?
Esialgu tõi ehitusmeestele palju tööd ja korralikku rahapalka. Sest Paldiskis ja Kloogal oli vaja majutada veel enne talve korraliku kütteta suvilatesse tuhandeid sõjamehi ja püstitada kiiruga kümneid kasarmuid, ladusid, kuure ja muid hooneid. Eesti Vabariigi valitsus oli sisse viinud kaardid suhkru, bensiini ja petrooli ostmisel. Baaside sõjaväepoodidest müüdi aga ka kohalikele ning töömeestele suhkrut ja läägelt magusaid kompvekke vabalt. Said Keila lapsedki neid võõramaigulisi maiustusi maitsta – lahtine karamell, suhkruga üle puistatud. Meie kommid olid etemad.
Maamehi huvitas eelkõige „lambieli“ – petrool, ning masinate käivitamiseks vajalik vängelõhnaline vene bensiin. Ma ei tea, kas neid vedelikke ametlikus korras baasides müüdi, aga kroonu kraami jagav vene inimene on vajaduse korral vastutulelik, muidugi siis, kui temagi soove saab meeles peetud.
