Palametsa pajatused: Kuidas Rail Northern Baltic´ut ehitati

Nii nimetasid oma emakeeles Põhja-Balti raudteed need kolm inglise inseneri, keda 1860. aastate algupoolel kutsuti uut magistraali, alguses kaartidel, siis juba maastikul, paika panema. Tee pidi algama Venemaa kahte pealinna ühendava Nikolai raudtee Tosno jaamast, mis jäi Piiterist 25 km kagusse, ja ulatuma läbi Narva, Rakvere ning Tallinna Paldiski jäävaba sadamani. Seega puudutama ka Keilat.

Raudtee ehitamisest olid huvitatud eelkõige kohalikud baltisakslastest ettevõtjad ja mõisnikud. Kuna Vene kroonul nappis raha, siis asutati aktsiaselts, millele tsaarivalitsus garanteeris 4-5% aastaintressi. Seda peeti igati õiglaseks marginaaliks.

Ehitustöödega tehti algust – ja seda korraga uue liini mõlemast otsast – 1869. aasta kevadel ning 410 km pikkusel magistraalil avati liiklus juba järgmise aasta hilissügisel. Lausa fantastiline kiirus, eriti kui silmas pidada mehhanismide vähesust. Põhiosa tehti ju inim- ja hobujõul. Suvistel tippaegadel oli ehitusel oma 12 000 töömeest, neist 1500 hobuse ja vankriga. Eesti ala senise majandusajaloo kõige suurem ja töömahukam projekt üldse.

Ehitajate enamuse moodustasid venelastest koosnevad artellid, kes elasid ühise katla peal ja ööbisid tavaliselt küünides. Nii tuli hästi odav ja teeniti küllaltki hästi. Pealegi olid ilmad 1869. aasta suvel soodsad ja tööpäevad pikad – teenitu jäi talveks, kui elati kodus oma pere juures. Hobusemehed koos veoloomadega olid kohalikud talunikud ja neilegi tõi raudtee muldkeha rajamine sisse kena kopika. Ja egas siis muldkeha üksinda. Vaja oli veel sildu, ülesõite, jaamahooneid, veetorne, depoosid, remonditöökodasid jne. Tõeline ehitusbuum piki Eestimaa kubermangu põhjaosa.

1869. a suvel ja sügisel jõuti teha 90% kõigist mullatöödest, ettenähtud 75% asemel. 1870. a sügiseks viidi tööd lõpule, augustis hakkasid üksikutel lõikudel liikuma juba töörongid. Eks sel ajal näinud ka keilalased esimest korda oma kodukohas raudruunasid või tossutäkke, nii nagu rahvas aurujõul vedajat – paravossi – nimetas.

Ametlikult avati Balti raudtee 24. oktoobril (uue kalendri järgi 5. novembril) 1870, kui Narvas said kokku Piiterist ja Revalist saabunud paljude kõrgete külalistega erirongid. Tee ääres tervitasid ronge tuhanded ehitajad ja kümned tuhanded kohalikud elanikud. Uuel magistraalil leidis tööd ja leiba oma 2000 inimest, 50 vedurit ja ligi 1000 vagunit. Reisirongi keskmiseks kiiruseks oli siis 35 versta tunnis, nii et kubermangulinnast Revalist jõudis Kegelisse vabalt ühe tunniga, eriti kui silmas pidada peatuspaikade vähesust. Kaks-kolm neid tol ajal oligi.