Palametsa pajatused: Kus asusid Keila jõe populaarsemad supluskohad?
Ei ole ma näinud tema lätteid ja õige vähe suubumist Soome lahte, mis pikka aega oli ju keelatud piiritsoonis. Samuti jõe ülemjooks oli mulle tundmatu. Aga Keila lähikonnas keerutas jõe aeglane vool mõisapargis, pealtvoolu heinamaade vahel ja mõnusate ujumiskohtadega Udriku all. Siin õpetas isa mind kahe kokkuköidetud ja rindkere toetava kõrkjakimbu abil ka ujuma.
Kõige mõnusam oli suplemas käia raudteesilla juures, kus oli parajalt madal ja hästi sile paepõhi, mis ulatus mõisahooneteni välja. Keset jõgegi sai jalad turvaliselt põhja vastu toetada.
Vanemad inimesed eelistasid otse vette viiva laia betoontrepiga varustatud Punast Vähki või intiimset, aga küllaltki sügavat Paradiisi nime all tuntud jõekääru. Seal sobis ka aadamaülikonnas supelda.
Mõisapargi lõigul leidus ka paar sõudepaati, millega käidi noorikuid sõidutamas. Täiesti romantiline värk – jõe kohale kooldunud puude ladvad taevast varjutamas, õitsvad vesiroosid kaldaroostikus, aerud käänukohtadel põõsaid riivamas. Võis näha ka kalapüüdjaid madalapõhjalistes alt tugevalt tõrvatud künades. Midagi või kedagi nad kodus ootavale kassile ju said, inimestetoiduks jäi püütust ilmselt väheseks.
Siis tuli sotsialistlik suurpõllundus koos laialdaste maaparandustöödega. Jõgi lasti alla, veskitamm lammutati, voolusäng kaevati kohati sirgeks, nii et hakkas rohkem meenutama magistraalkraavi kui looduslikku jõge. Mõisapargis peatati veevool just selles jõeharus, mille äärde jäid Punane Vähk ja Paradiis. Sinna moodustus roiskuva veega tiikide ahel – eemaletõukav ja stagneerunud.
Udriku kaunis kaasik raiuti maha, et saada ruumi sovhoosi sigala, täpsemalt sigade suvelaagri tarvis – leidsid ka koha! Virts ja hoolimatus kuivatasid viimsedki kased. Siis saadeti kevadel laia järvena silma paistnud luhale vägevad traktorid uudismaad tegema. Supluskohana sai veel kasutada pealtvoolu jäänud Patsakut, mis linna heitvetest reostamata, aga see ei olnud enam see. Rõhuv enamus keilalasi eelistas lühikest elektrirongisõitu Kloogaranda, kus sai peesitada liivaluidetel ja sulistada merevees. Ning uudistada üle lahe Pakri poolsaare keskel kõrguvat tehasekorstnat, millest millegipärast mitte kunagi ei tõusnud suitsu.
Aga kui hiljuti sattusin samuti Keila jõe kallastele jäävasse Kohilasse, siis nägin, et seal, kaugel pealtvoolu, oli endine veerohke ja romantiline jõgi täiesti alles. Seda tänu kahele tammile, mis hoidsid veetaset kõrgel ning tuletasid tõelistele keilalastele meelde nende jõe vanu häid aegu.
