Palametsa pajatused: meenutades 1944. aasta märtsipommitamist

 (55)
Palametsa pajatused: meenutades 1944. aasta märtsipommitamist
Estonia teater pärast pommitamistFoto: Eesti Ajaloomuuseum

Ma ei kahtle, et enamikule elatanud tallinlastele oli II maailmasõja kõige masendavam ja emotsionaalselt meeldejäävam sündmus nõukogude lennuväe suurrünnak 1944. a 9. märtsi õhtul ja sellel järgnenud ööl. Sündmus, millest punapropaganda veerand sajandit täielikult vaikis. Hiljem aga püüdis anda küllaltki moonutatud pildi. Kuna tolleaegne Tallinn oli sõjaliselt õige tähtsusetu, oli tegu eelkõige elanikkonna hirmutamiseks mõeldud terrorirünnakuga, nii nagu ka kolme eelnenud rünnakuga Helsingi vastu.

Alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist saadi asuda toimunu tõetruule meenutamisele, kirjeldamisele ning analüüsimisele. Seda ka seni saladuses hoitud dokumentide alusel. Paljudki rahvasuus ringelnud jutud said selgituse. Mitmedki tõsiolud, seda eelkõige inimohvrite ja purustuste ulatuse osas, tehti teatavaks. Olen neid publikatsioone huviga jälginud, kuna elasin noorukina märtsipommitamise algusest lõpuni üle. Ja püüan juuresoleva meenutusloo lõpul kõige olulisemast ka mingi ülevaate anda. Seda enam, et kaudselt kannatasid Keila tolleaegsed elanikudki toimunu all. Seda eelkõige Tallinnast tulnud põgeniketulva tõttu.

Terrorirünnaku esimene laine

Vene lennuväe rünnakuid Tallinnale oli varemgi toimunud, aga need olid paari lennukiga hävitusretked, mida ei osatud karta. Anti alarm, õhutõrje tulistas ja meil, koolipoistel, keelati minna välja uudistama – ülalt kaela sadanud šrapnellikillud võisid olla vägagi ohtlikud.

1944. a 9. märtsi kuupaisteline õhtu. Tunnid Vene tänaval paiknenud väikeses koolmajas on just lõppenud. Tulen, portfell käe otsas, läbi pimendatud vanalinna, et sõita trammiga Sadama peatuseni. Seal lähedal vanas kahekorruselises Jakobsoni tänava puumajas elasin tädi Luise Liivoja kostilisena.

Võtame tädiga parajasti köögis kasinat õhtueinet, kui hakkavad undama sireenid. Kuidagi eriti pikalt ja hoiatavalt. Haarame kohvrikesed sellisteks juhtudeks valmispanduga ja laskume maja all olevasse kelder-puukuuri. Paekivist seintega kitsuke ruum saab peagi majaelanikke täis. Mingi varjend see ei ole, pigem lõks, kui maja pihta saab. Korterist lahkumisel märkame pimendamiskatete vahelt, et väljas on kuidagi kummaliselt valge. Põiganud korraks hoovi, näen taevas hõljuvaid valguspommide – „jõulupuudeks“ kutsutute kobaraid. See ennustab juba midagi erilist. Lasnamäelt kostub õhutõrjekahurite klähvimist ja kusagil lõhkevad esimesed pommid.

Keldri pimeduses võime vaid aimata, mis väljas toimub. Pommiplahvatused aina lähenevad ja peagi tunneme, kuidas maapind maja all vappub. Kuuleme vastikut vihinat ning viit üksteisele järgnevat plahvatust. Üks pommišaht on meie kohal tühjendatud. Uus vilin ja uus plahvatuste sari. Ahistav abituse ja hirmutunne – kas järgmine tabab juba meie maja? Närvesööv ootus, mille hetked tunduvad vägagi pikkadena. Tädi hoiab mul käest ja ahastab, et pidin just nüüd tema pool olema. Keilas olnuksin ju väljaspool ohtu.

Meie puumajade kvartal siiski pääseb. Kui plahvatustes saabub vaheaeg, lipsame üle hoovi suure neljakorruselise puust kortermaja keldrisse, kus on juba midagi varjenditaolist. Küünlavalgel konutab siin kümneid inimesi. Mõni on tulnud äsja linnast ja teab rääkida suurtest põlengutest Raua tänava ja Narva maantee vahelisel alal. Mis kaugemal, kesklinna pool on toimunud, sellest pole aimugi.

Lõpuks vaibub lennukimootorite müra. Flak ei tulista enam ammu. Arvame, et see tähendab rünnaku lõppu, kuigi vastav signaal pole veel kõlanud. Tädi saadab mind vaatama, kuidas Narva maantee ja Maneeži tänava nurgal elav noorem õde Alma Kaljo on rünnaku üle elanud. Endalgi poisikeselik huvi näha linna pärast kõike toimunut. Mis on pihta saanud, mis terveks jäänud.

Sõjatuli leegitses halastamatult

Lähen piki Narva maanteed. Kuna mingit liiklust ei ole , kõnnin keset sõiduteed. Siingi klirisevad taldade all aknaklaaside killud ja jalgadesse takerduvad telefonitraatide jupid. Sadama jaama juures põlevad kõrge leegi ja tupruva suitsuga vedelkütuse tsisternid. Vasakut kätt on laustules Vase, Tina ja Pronksi kandi kvartalid. Samuti on pihta saanud Maneeži tänav. Siin asuva arhiivihoone ees seisab tuletõrjeauto, mõned mehed selle ümber askeldamas. Inimesed käivad neid appi kutsumas, tuletõrjujad laiutavad käsi – vett ei ole! Magistraaltorud on kusagil pihta saanud, mistõttu surve puudub.

Tädi kivist maja on terve. Elanikud aga hirmul takistamatult läheneva tulerinde ees, mis ähvardab üle Narva maantee hüpata. Sel ajal oli see tänav praegusest poole kitsam ja suures osas hoonestatud puumajadega. Üha laienev palang tõstab tugevat tuult, mis kannab edasi mitte ainult sädemeid, vaid ka leegitsevaid katusepapi tükke. Sõjatuli võib tõepoolest paisuda kohutavaks leekide mereks.

Tädi on üksinda kodus, abikaasa oli sõitnud Viljandimaale. Kuigi otsest ohtu ei tundu olevat, asume riidekraami pakkima ja kergemaid mööblitükke kaugemale hoovi peale kandma. Mehed püüavad päästa tänavaäärseid maju süttimisest, kustutades katusele langevaid tulepesi. Estonia poolt kumab vastu tulemeri. Kesköö on läbi, aga leegid ei vaibu.

Siis tuleb terrorirünnaku teine laine. Jälle mootorite müra taevas ja pommide plahvatused maa peal. Aeg-ajalt ka kuulipildujavalangud. Ma ei tea, kas alt üles või ülevalt alla, mõlemad variandid olid võimalikud. Õnneks ei kesta keskööle järgnenud rünnak kuigi kaua. Olen koos tädiga varjul ühe paekivist tööstushoone kangialuses, kuhu kanname ka läheneva tulefrondi eest tädi varanatukest. Muu hulgas „Eesti entsüklopeedia“ 8 köidet, mis mul siiani alles ja kasutuses. Alt keldrist tarin välja tädimehe rohmaka jalgratta. Tädi elamu – kivimaja on otsast juba leekides ja meil jääb üle vaid tule hävitustööd pealt vaadata. Ootame koos teiste paljakspõlejatega koidiku saabumist. Ei mäleta, et oleks olnud halamist või nuttu. Inimesed olid kuidagi kalestunud. Võtsid toimunut traagilise paratamatusena.

Nii saabub pikkamööda 10. märtsi hall koidik. Teinegi tädi oli kohale tulnud ja minu viibimine varanatukese juures ei ole enam hädavajalik. Otsustan tädimehe jalgrattal Keilasse minna, et seal teadmatuses närveerivat ema toimunust teavitada ning rahustada. Jätan tädid ahervaremete juurde ja nii kella 9 paiku hommikul asun teele.

Jalgsi tagasi Keilasse

Estonia tahmunud varemed suitsevad veel. Sõiduteel nõgine lumi, juhtmeid ja traaditükke. Niiskes õhus suurpalangule omane vinge suitsulehk. Rõske hommik, kraade nulli ümber. Paljakspõlenute kraamikuhilad tänavaservadel, inimesed juures konutamas.

Jalgratas käekõrval, lähen üle Vabaduse väljaku, pööramata tähelepanu Harju tänava sügavusse jäävatele suitsevatele varemetele. Lilleküla rongipeatuse juurest rügan piki raudteetammi Tondi poole. Raudtee on kohati purustatud. Pommiauke täidavad jõuetud sõjavangid, hõre valve ümber. Nii et korrastamistööd juba käivad.

Tondil istun sadulasse ja hakkan väntama Paldiski maantee suunas. Lumelobjakas teel ei mõju rattasõitu soodustavalt. Tunda annab magamata öö. Ühel ristteel pööran Vääna peale ja eksitust taibates lähen tallu teed küsima. Ilmselt näen õige armetu välja, sest üksinda kodus olev perenaine – mehed olla rutanud Tallinna – pakub mulle suupoolist ja pärib Tallinna rünnaku kohta. Räägin, mida nägin ja kuulsin, tänan kostituse eest ja rühin edasi. Nüüd juba õiges suunas.

Ometi eksin taas ja pööran Valingule. Siin jõuab mulle järele madal heinakoorem, noor venelanna, ilmselt Peipsi tagant evakueeritu, kutsariks. Võtab mind koos rattaga koorma otsa ja on kangesti huvitatud, mis siis ikka öösel Tallinnaga juhtus. Vangutab pead, kui kuuleb, aga mingisugust kaastunnet eestlasi tabanud hädale ei ilmuta. Siis kaldub koorem ühel käänakul kraavi, naine saab kurjaks ja käsib koos rattaga kaduda. Sammun vaevaliselt edasi, jättes kurja manava naise koormat kohendama.

Pärastlõunal jõuan lõpuks Keilasse. Koduuks kinni, majas ei hingegi. Ema oli juba hommikul asunud teele Tallinna. Mõni rong veel viis Nõmmeni, kuidas edasi saada, oli igaühe oma asi. Jõudis õdedeni, ööbis Jakobsoni tänaval. Ja mina rampväsinuna ukse taga Keilas.

Öömaja saan hea naabri Norbergi Karla pool. Söödab, joodab ja paneb mind oma poissmehe elamises kahe lambanahkse kasuka vahele põrandale magama. Vajun unne nagu pimedasse kotti ja virgun alles järgmise päeva keskhommikul. Oli mu elu üks pikemaid magamisi.

Siis Keila peale, et kuulda kuidas see saatuslik öö siin üle elati. Rannamäe Leo jutustas, et „jõulupuid“ Tallinna kohal märkasid kõik. Idataevas oleksid nagu vehelnud tugevad virmalised. Tulekuma aina laienes ja pommitamise mürinatki oli selgesti kuulda. Meie kohalt kostus Vene lennukite jõuramist – nad tegid siin pöörde tagasilennuks. Nende tähelepanu paelus praeguse teraviljakombinaadi kohal asunud Orava talu, mille elumaja katusel vilkus sakslaste suunamajakas. Seda 3-4 lennuväelase hoole all. Vene pommitajad lausa sööstsid majaka suunas ja andsid ka pardarelvadest tuld. Peremees palus vilkuri välja lülitada, sakslased vastasid, et nad ei tohi ilma käsuta midagi teha. Aga pärast esimesi valanguid siiski tegid, sest lõpuks tuli käsk. Hommikul leiti lauda tagant veel väike pomm, mis õnneks ei olnud lõhkenud.

Kui kunagi hiljem lugesin, et sel ööl oli „Revali õhuruumi turvamas“ 6 radarite abil maalt ja merelt suunatud ööhävitajat, siis taipasin nende vilkurmajakate otstarvet. Aga Keila kanti ei kukkunud küll ükski pihta saanud pommitaja alla.

Mida hiljem teada saadi?

Pärast rünnakut levisid mitmed kuuldused. Pommikildudelt olla leitud saksakeelseid markeeringuid. Otsekui oleks kasutatud saksa pomme, mis ei olnud ka välistatud, sest Leningradi alt põgenedes jäeti õhkimata Luftwaffe suured lennupommide laod. Need pidid purustama Neevalinna, nüüd tegid sama Tallinnaga. Kusjuures Vene lennukid kasutasid USA-s kokku monteeritud mootoreid. Ja Leningradi lähedasi lennuvälju ründas samal ööl Soome lennuväli, otsekui kättemaksuks äsjaste Helsingi suurpommitamiste eest, mille kuma oli Keilassegi taevavõlvil näha.

Jaak Juske koostatud ja kommenteeritud fotoalbum „Tallinna märtsipommitamine 1944“ (2014) kinnitab, et rünnaku esimene laine algas 9. märtsi õhtul kell 18.30 ja lõppes 21.15 ning toimus kuni 300 lennuki osavõtul. Teises laines pärast keskööd osales vaid 60 pommitajat, needki startinud Bologojest, sest soomlaste üllatusrünnaku tõttu valitses Leningradi piirkonna aerodroomidel suur segadus.

Ette aimates suurrünnakut Tallinnale, olid sakslased toonud kohale Ju-88 ööhävitajate eskadrilli, mida suunas merelt radarite abil moodne tulejuhtimise alus TOGO. Ööhävitajad olla alla tulistanud 16 ja flak üle 20 vaenlase lennuki. Aga ühestki neist ei avaldatud ajakirjanduses fotosid ega olnud ka Keila poistel teada ühegi pommitaja kukkumiskoht.


Heideti alla üle 3000 lõhke- ja süütepommi, kõige raskemad pooletonnised. Neid nimetati ka õhumiinideks, mis hävitanud just Harju tänava hoonestust, Kuld Lõvi kaasa arvatud. Hukkus 757 inimest, neist 586 tsiviilisikut, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi. Vigastatuid oli üle 650. Tallinna 133 000 elanikust jäi peavarjuta 20 000. Täielikult hävis 1549 hoonet, pihta sai üle 3500, nii et ligikaudu pool elamispinnast oli kasutamiskõlbmatu. Helsingi oli pääsenud palju kergemalt, seda tänu tugevale õhutõrjele, kivihoonete rohkusele ja ka ründajate ahvatlemisega heita pommid merejääle, kuhu oli valgustuspunktide paigutamise abil loodud petulinn.

Rahva seas levinud lood vene naispilootidest Tallinna kohal, kes olla nii välja elanud naistepäevajärgset pohmelli, on jäänud sõjaaegseks folklooriks. Punalendurid-naised olid ikka hoopis kipakamatel väikestel ööpommitajatel. Vaevalt et neile usaldati nii kallist riista nagu kaugpommitaja. Aga mine sa tea – mõni uljas naine võis ju ekipaažis olla? Jutud briti pilootidest Tallinna kohal võisid tuleneda tõsiasjast, et koos land-lease lepinguga Inglismaalt saadetud lennutehnikaga tuli Venemaale ka spetsialiste, et õpetada saadetut hooldama ning kasutama. Igatahes üks rahvusvaheline värk see Tallinna suurpommitamine oli.