Palametsa pajatused: sõjajärgsel Saksamaal arhitektiks õppimas


Palametsa pajatused: sõjajärgsel Saksamaal arhitektiks õppimas
Hillar PalametsFoto: Hendrik Osula

1897. a lõpul Võrumaal sündinud Arnold Matteus lõpetas 1918. a veebruaris Tartu reaalkooli. Üliõpilaseks saamine lükkus aga edasi alanud Saksa okupatsiooni tõttu. Ja edasi tuli juba osavõtt Vabadussõjast. Pärast sõda töötas laialdaste kultuurihuvidega nooruk ajakirjanikuna Pärnus ja Tallinnas, unistas aga arhitektiks saamisest.

Soodus võimalus avanes 1921. a, kui Eesti Vabariik võimaldas vähestel eestlastel minna riigi stipendiaatidena välismaale mingit tehnilist eriala omandama. Matteus ei jätnud juhust kasutamata ja valis – silmas pidades kohalikku keelt ja elukallidust – Saksamaa. Ta ise pajatas sellest järgmist:

„Minust sai Darmstadti tehnikaülikooli tudeng. Siin õppis ees juba mitu eestlast, kes me hoidsime hästi kokku. Sõjajärgsel Saksamaal valitses sel ajal tohutu inflatsioon, mistõttu äraelamine tundus välismaalastele imeodavana. 3-4 eestlase peale vahetasime päevas 1dollari markadeks ja elasime lahedalt ära. Rohkem korraga vahetada ei tasunud, sest homme oli marga kurss veelgi madalam. Paraku suhtuti meisse kui „saksavaenulikku elementi.“ Ülikoolilinnast lahkumiseks tuli iga kord nõutada politsei eriluba. Kuulsime, et Saksamaa vanimas ja kuulsamas Karlsruhe tehnikaülikoolis olla olukord vabam ja peagi läksime sinna üle. Õigesti tegime, sest siin saime lisaks nõudlikule ja kõrgetasemelisele õpetusele veel hea kooli saksa lausa pedantse täpsuse ja korra osas. Igatahes see tudeng, kes Karlsruhes lõpetas, oli kindla peale oma erialal tehtud mees. Ainult et paljud ei lõpetanud.

Toon sellise näite. Anti üliõpilasele teha mingi tehniline joonis. Juurde oli märgitud töö esitamise tähtaeg – kuupäev koos kellaajaga. Ütleme näiteks kell 13.00. Kell 12.50 oled valmis tööga kohal, aga assistent keeldub vastu võtmast. Ei ole veel õige aeg. Pakume siis tööd kell 13.05 – assistent vastab: „Kahju küll. Te olete oma töö esitamisega hiljaks jäänud ja peate nüüd uue töö tegema!“ Meile tähendas see ühtlasi täiendavat praktikumimaksu. Raha aga nappis, sest 1923. a 1. novembrist viis rahandusminister H.Schacht marga üle dollari alusele, miks muutis meie stipendiumide ostujõu naeruväärselt väikeseks. Et õpinguid jätkata, tuli Eesti võimudelt paluda summa suurendamist ja läbi häda me selle ka saime.

Iga semestri järel saadeti Tallinna hooldustunnistus ja kui seal oli kirjas, et töötab „usinalt“ või „väga usinalt“, siis said ka kodumaalt raha. Eksamid olid kursuste lõpus ja kokku surutud õige lühikesele ajale. 15 eksamit ühe nädalaga – see tahtis ära tappa. Detaile ei küsitud, põhiasjad pidid aga selged olema.

Diplomitöö teemaks valisin Tallinna tulevase Lasnamäe linnaosa detailplaneeringu koos esindusliku linnahalli detailse projektiga. Jäädi rahule ja mulle pakuti koguni Karsruhes erialast tööd. Kuna olin saanud 3 aastat Eesti Vabariigilt stipendiumi, siis olin kohustatud sama kaua aega kodumaal töötama. Parajasti oli vabanenud Tartu linnaarhitekti ametikoht ja mul kästi konkursil osaleda. Olin kindel, et mind, kogemusteta noort meest küll ei valita, aga läks teisiti. Nii sai minust 1926. a maikuus linnaarhitekt ja sellele kohale – tõsi, mõningate vaheaegadega, jäin 1960. aastani. Vaatamata võimude vaheldumisele, sest oskasin õigel ajal minna võimumeestega tülli, mistõttu järgmine võim pidas mind taas sobivaks meheks linnaarhitekti kohal.

Saksa okupatsiooni ajal nõuti minu kui hoonete natsionaliseerimisaktidele alla kirjutanud ametimehe tagandamist ja kõrvaldamist. Saadeti mitmeid salakaebusi, mis hiljem jäid punavõimu kätte tõendina, et Matteust peeti „kommunistist kurjategijaks“. Need kaebused olid mulle otsekui kaitsekirjad. Aga Saksa võimud selgitasid välja, et Karlsruhes olid minu õpingukaaslasteks olnud hilisem Hitleri ihuarhitekt Albert Speer ja natside liidrid vennad Todtid, eriti just noorem vend. Nemad kutsusid mind sõja ajal Vaterlandi arhitektide nõupidamisele – nii et jälle „oma poiss“. Kummalised on need saatuse teed.“