Palametsa pajatused: tallinlaste evakueerimisest pärast suurpommitamist

 (4)
Palametsa pajatused: tallinlaste evakueerimisest pärast suurpommitamist
Harju tänav Foto: Martin Dremljuga

Ajaleht Eesti Sõna teatas pühapäeval, 12. märtsil 1944: „Täna algab Tallinnast evakueerimine maalt selleks linna saadetud hobutranspordiga, mistõttu ei ole võimalik suuremaid esemeid kaasa võtta. Linnast lahkujate tarvis on neli kogunemispunkti: Kadrioru trammi lõpppeatuse juures, Eksporttapamaja juures Tartu maanteel, hipodroomil ja Järve raudteejaama juures. Raudteel sõiduks ei nõuta erandlikult sõiduluba.“

Edasi hoiatus: „Loata töölt ärajäämine on kuritegu, mis kuulub karistamisele. Kes riisub pommitamise läbi kannatanute vara – lastakse maha!“

Selgitus tallinlastele: „Inimesed, kelle viibimine linnas ei ole hädavajalik, lahkugu! Tööl ja ametis olevate isikute perekonnad paigutatakse Harjumaale. Ülejäänud kaugemale, eelkõige Pärnumaale.

Paar päeva hiljem täpsustatakse, et taludesse, mis jäävad Tallinnast kuni 30 km kaugusele, ei ole lubatud asuda. Iga evakueeritav võib isiklikke asju kaasa võtta kuni 75 kg. Iga päev lahkub linnast kuni 2000 inimest, keda püütakse suunata kaugemale sisemaale. Tallinna toidukaardid kehtivad ka uues elukohas. Linna tööle jäänud hakkavad saama sooja lõunat oma töökohalt. Leiba jätkub, mõningad häired selles osas on tingitud laialiveo raskustest. Korraga müüakse ühele inimesele kuni 600 grammi leiba. Puudujääv osa antakse hiljem kätte. Võid saavad ainult alla 5 aasta vanused lapsed.

Seotud lood:

Lisaks soovitatakse lahkuda linnast kiiresti, sest praegu jätkub veel vaguneid. Nõmme evakueerimine algab 18. märtsil. Raudteejaama viiakse nõmmelaste kraami 10 veoauto ja kuni 70 selleks kohale käsutatud hobuveokiga.

Keila sai kuivalt evakueerituid täis. Paljud ametimehed ja spetsialistid tõid siia oma kodused, ise sõitsid ülerahvastatud rongidega hommikul tööle ja õhtul Keilasse tagasi. Väikelinnas ööbimine tundus suurrünnaku kordumise hirmus kuidagi ohutuna. Ema loovutas meiegi elamisest ühe toa tallinlastele. Kenad inimesed olid, aga Keila tundus neile igava kolkana ja paari nädala pärast kolisid pealinna tagasi. Sest uusi õhurünnakuid ei tulnud, kuigi ajalehtedes õpetati, kuidas rünnakute puhul käituda. Toon ära kõige olulisemad käsud ja soovitused.

• Rünnaku puhul säilitada rahulikkust ning meelekindlust. Osutada isiklikku algatusvõimet.

• Jätta maja välisuks avatuks!

• Gaas ja elekter välja lülitada!

• Varjendisse võtta kaasa kõige tähtsamad pakid. Mitte aga koduloomi, välja arvatud pimedate juhid ja teenistus- koerad.

• Veoloomad rakendada õhuhäire kõlades koorma eest lahti, kuid siduda kinni.

• Gaasilõhna tundes panna gaasimaskid kohe pähe.

• Viibides lahtisel maastikul, viskuge pommide allaheitmisel kohe maha.

Leo Rannamägi meenutas: „Pärast suurrünnakut tuli meie majja elama tallinlasi, kes hommikul sõitsid rongiga oma töö- kohtadele, õhtul tagasi Keilasse ööbima. Just kuuvalgeid kevadtalviselt selgeid öid kardeti. Selline pendeldamine püsis kuni päriskevade saabumiseni. Isa töötas Tähe riidevabrikus ja mind saadeti mõnikord talle suupoolist töö juurde viima. Rinne seisis siis Narva all ja Keilasse oli jaamaaida juurde toodud lahtistel platvormidel sõjaväljal surma saanud hobuste külmunud korjuseid. Jube vaatepilt, eriti pimedatel õhtutel, kui pidin sealt mööda minema.“