Palametsa pajatused: tsaarihümn kõlas esimest korda Keila-Joal

 (1)
Palametsa pajatused: tsaarihümn kõlas esimest korda Keila-Joal
Hillar PalametsFoto: Raivo Tasso

Tõepoolest kõlas, Nikolai I külaskäigu ajal 27. mail 1833. Ainult et veel mitte lauluna ja täispikkuses, vaid harrastusmuusiku Aleksei Lvovi (1798–1870) poolt viiulil esitatuna. Ja keisri heakskiidu saanuna juba täispikkuses koori ning orkestri esitatud kantaadina Napoleoni üle saavutatud võidu 31. aastapäeva pidustustel 1833. a lõpul. Algul Moskva Suures teatris ja mõni aeg hiljem Peterburi Talvepalees.

Euroopa riikidest hakkasid hümni esimestena kasutama Madalmaad. Järgnesid mereriik Inglismaa, kelle tarvis loodi kaks riigilaulu üksteise järele. 1740 „Rule, Britannia“ (Valitse, Britannia, voogude üle) ja 1742 „God Save the King“ (Jumal, kaitse kuningat). Mitu mandrimonarhiat kasutas peagi hümnina sama pidulikku meloodiat, ainult et muudetud sõnadega. Aleksander I käsul 1815. aastast ka tsaaririik, mis oli tõusnud Euroopa militaarseks liidriks.

Nii kestis see ligi kaks aastakümmet, kuni – kui uskuda A. Benckendorffi mälestusi – just tema pannud Nikolai I tellima tsaarivõimule oma, iga kandi pealt rahvuslikku keisrilaulu. Tellimus anti Benckendorffi ametkonnas teeninud Aleksei Lvovile ja pealkiri kõlas „Vene rahva palve“. Autor oli õukonna koori juhataja poeg, kes pärast isa surma päris tema ameti ja sai honorariks kuldse tubakatoosi. Sõnad meisterdas auväärne poeet Vassili Žukovski ja need olid pühendatud kogu keiserlikule perekonnale. Esimene salm keisrile, teine keisrinnale, kolmas troonipärijale, edasised suurvürstidele ja -vürstinnadele, keda võrreldi hiilgavate taevakehade – päikese, kuu ja tähtedega. Kõige lõpus ülistati veel Jumala armust võidukat tsaariarmeed. Nii et terve oratoorium, mille esitamine ja valvelseisangus ärakuulamine nõudis aega ja pingutamist. Seepärast piirduti ainult tsaarile pühendatud esimese salmiga, mida selle lühiduse tõttu lauldi kolm korda järjest.

Keisrilaulu üldtuntud venekeelne algussalm oli järgmine:
Боже, Царя храни,сильный,
державный.Царствуй на славу нам,
Царствуй на страх врагам,
Царь православный!

Eestikeelses tõlkes vastavalt:
Jumal, Keisrit kaitse sa,
tugevat ja võimsat.
Valitse meie auks,
valitse vaenlase hirmuks,
õigeusklik tsaar!

Pöörake tähelepanu sõnale „deržavnõi“, mida võiks tõlkida ka kui suurriiklikku, majesteetlikku. Ühtse ja jagamatu Venemaa idee on siin küllalt selgesti tuntav.

Hümni algussalmi tuli laulda ametlike pidustuste avamisel, paraadidel, keiserliku paari ilmumisel neile ettenähtud looži teatrietendustel. Tsaariarmees lippude sisseõnnistamisel, aga ka korralistel hommiku- ja õhtupalvustel. Ja nii päevast päeva. Rahvakoolides õpetati see venekeelne algussalm esimese asjana kõigile õpilastele selgeks.

Meie folkloor jutustab, et kõvema peaga poisid olla algussõnu suupärasemaks tehes laulnud: „Sada poissi sauna peal, tuhat poissi turja peal...“

Lugedes Eesti ärkamisaegsete seltside koosolekute protokolle Aleksander II valitsemise ajast, võib sageli leida märkuse, et üritus algas „keisrilaulu laulmisega, mida kõik osavõtjad tegid kolm korda ja suure vaimustusega.“ Vägagi vajalik lisand tolleaegset tsensuuri arvestades, sest mis kindlam, see kindlam. Venestamise aeg ei olnud ju kusagil mägede taga.