Palametsa pajatused: Vanad sõbrad meenutavad


Palametsa pajatused: Vanad sõbrad meenutavad
Hillar PalametsFoto: Hendrik Osula

Praegune tallinlane Georg Arst jutustas, kuidas teda poisikesena Keila jões ujuma õpetati: „ Punases Vähis oli keset jõge hästi suur ja lame kivi, millel seistes ulatus vesi nabani. Aga treppidelt kivini oli jõgi sügav. Suured poisid võtsid väiksematel tutist kinni ja jõkke – uju või upu! Paratamatult hakkasid koera moodi liigutusi tegema. Suu vett täis, hirm südames, aga kivini jõudsime. Egas ohtu suurt olnudki, sest vetteviskajad ujusid samas kõrval ja passisid peale. Mõnikord vajutasid sul pea veel korraks vee alla, siis lasid jälle hinge tõmmata. Aga koera stiilis ujumise sain peagi selgeks.“

Põline keilalane Kalda Evald tuletas meelde seda solvumistunnet, kui suuremad poisid teda vutimeeskonda ei võtnud. Liialt nublu, passigu parem värava kõrval ja toogu võssaläinud palle mänguväljakule tagasi. Kord, kui hästi tugev pealelöök lendas napilt väravast mööda, kamandanud ebaedust ärritatud edurivimees: „Poiss! Mine vaata, kus see pall on!“ Evald läks, oli tükk aega ära ja tuli siis tühjalt tagasi. „Noh, kus pall on?“ küsiti. „On küll seal ühe põõsa all,“ vastas Evald. „Miks sa siis ära ei toonud?“ „Aga kästi ju ainult vaadata, kus pall on ... Ja ma siis vaatasin...“

Mõni aasta hiljem tuli meenutaja Keila artellitöötajaid koondava meeskonna Spartak ridades juba Harjumaa meistriks ja sai vastava märgikese pintsaku reväärile. „Kui mul see märk rinnas oli, siis kõndisin Keila peal ikka üks külg ees, et kõik vastutulejad paremini näeksid, millise kõva spordimehega neil au on kohtuda. Ainult et keegi ei pööranud ei mulle ega märgile väärilist tähelepanu. Ei olnud siis õigust selles maailmas.“

Ja lõpuks – paar rida vemmalvärsse 1944. a suvest – mõeldud ühislauluks tagasisõidul kitsarööpmelisel Keavast Tallinna Keila poiste mansale ehk Mannschaftile, nagu tol ajal öeldi.

Meie meeskond suur ja vägev, taadi-riidi-raa,
väravas on Välja tugev, taadi-riidi-raa...
Refrään: Tõmba aga putsad jalga sa, pallil pihta põruta.
Poolkaitses mitu tarka,
üks neist Vello, teine Karka.
Tsentriks aga Kala Heino,
väravaid ta mitu teinud.
Vasak-sisemine Sossi,
poiss, kes kardab saada kossi.
Vasak-äär on Brunt või Kalju,
löök neil nõrk, kuid kisa palju.“

Brunt oli koolijuhataja Preemi poeg Bruno, tõeline jalgpallifänn par excellence. Ning vaatan koltunud fotolt – armas taevas – Saare Ira ehk praegugi Jõe tänaval elav proua Irina- Irene Saar – oli selle poistekarjaga kaasas. 1928. aastakäigu tüdruk, tähendab – oma