Pilt on illustreeriv
FOTO: Foto: Andres Putting
Aga aasta lõppedes oleks ju tore, kui saaksime selle osa maha panna, mis liialt rõhub ja mis võib edasiminekut takistada. Et saaksime nagu uued tiivad ja võtaksime kaasa oma parimad unistused ja lootused. Ja et suudaksime neis ka järjepidev olla, sest unistustel on hea omadus - täituda! Täituda neile sobival ajal, sageli just siis, kui tahame oma nõrkuses käega lüüa ja oleme kaotamas lootust. Minuga juhtub vahetevahel nii...
Olin palju kordi oma elus õhanud raadiost Glenn Milleri "Kuupaisteöö serenaadi" kuulates, kui väga ma oleks tahtnud seda elavas esituses näha ja kuulata. Ja nüüd istusin Pärnu kontserdimaja saalis, laval oli Glenn Miller Orchestra esitamas seda ja paljusid muid imeilusaid lugusid ning tahtsin ennast näpistada, et ega see ometi uni ei ole. Olin lummatud.
Tundsin ennast nagu tõelisuseks saanud muinasjutus. Nagu aeg oleks eelmise sajandi algusesse koos minuga tagasi keritud. Kunagi unistasin ma (ajendatuna oma mitmeid kordi kordi läbi loetud lemmikraamatust "Jane Eyre"), kuidas oleks käia tõelises tolle aja lossis, jalutada luuderohtu kasvanud kiviaedade vahel, näha külasid ja loodust, rohtu nosivaid tähnikhirvesid inimese kõrguste sõnajalgade all, mille kohal kõrguvad Robin Hood´i aegsed tammed.
Nüüd, kui seegi unistus on reaalsuseks saanud, võin taas tõdeda, et unistustel on hea omadus täituda ... Olen päris kindel, et nii kaua, kuni püsivad unistused, nii kaua püsib ka lootus!
Aga lootus hoiab meid käima pea püsti ja silmad suunatud kaugele ette. Kui Taevaisa annab uued päevad ja uue aasta, siis kingib ta meile ka uue Lootuse!
Praegu toob iga päev juurde põnevust ja midagi uut. Täna näiteks on üleöö sügispimedus asendunud päikese käes sillerdava hõbedaga. Piisab paarist külmakraadist ja vähesest härmatisest, et sünniks midagi imelist.
Südames kasvab üha igatsus valge lumevaiba järele. Olgu kasvõi õhkõrn, aga tuleks see ometi õigeks ajaks! Advendituled on küll süüdatud ja talvelaulud kõlavad juba mõnda aega, aga jõulutunne saab ikkagi tõeliseks siis, kui taevast hakkab langema valgeid lumeräitsakaid. Seda tunnet ei asenda kõige kaunim muinasjuttki. Kuigi muinasjutud ja tõsielu käivad siiani käsikäes.
Ühel päeval ütles lasteaiast naasnud väikemees: "Vanaema, kas sa tead, et varsti algab päkapikkude aeg?" "Muidugi ma tean, aga teie ise oletegi minu väikesed päkapikud," püüdsin mina naljatades oma väikestele lapselastele vihjata. "Meie ei ole miskid päkapikud, me oleme poisid," protestis väikemees. "Meie ei tule sulle salaja külla ja ei pane sulle sussi sisse šokolaadi. Meie tuleme ja sina annad hoopis oma köögikapist lastele kommi ja emad riidlevad, et sa ei tohi meid ära hellitada. Ütle vanaema, kas siis päkapikud hellitavad ka lapsed kommidega ära?" Ja niimoodi edasi ja edasi, küsimused ja vastused vaheldumisi, püüdsime me omi maailmaasju ja muinaslugusid ühitada...
Tahtsin sulle, armas sõber, kirjutada aasta lõpetuseks midagi rõõmsat ja head. Aga hing on ikka kõigi heade ja armsate asjade kõrval ka natuke rusutud.
Usun, et sinagi mõtled veel aegajalt kurbade sündmuste peale kaugetel Filipiinidel ja naabrite, lätlaste juures. Viimane ju toimus sama hästi kui meie oma ukse taga. Vabanda võrdluse pärast, aga maailm tundub olevat jäämas aina väiksemaks ja pahad asjad jõuavad meieni üha enam ja enam. Võib-olla jäävad, nendest suurtest kurbadest sündmustest kuuldes, omad probleemid siin kodusel maapinnal teinekord hoopiski märkamata. On see halb või hea, eks paljusid asju saab hinnata alles aja möödudes!
Vahel võivad isegi lähedase sõbra mured või pereliikme vaevad kahesilma vahele jääda. Küllap saame kõik oma elus mingil ajal küsida nagu Iiob 30;25 "Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?" Ja tuleb tunnistada, et vastuseks ongi - ei. Kui antakse aega, ehk siis õnnestub andeks paluda ja vigu parandada, aga kõik need kurvad sündmused annavad tunnistust sellest, et me keegi ei tea oma aega.
Seepärast tuleb olla tänulik, kui saame nautida taaskord saabuvat jõule! Oleme rõõmsad iseendi ja oma lähedaste üle, kes me võime neid pühi koos veeta, aga ärme unusta neidki, kes on sel lahkuval aastal igavikuteele läinud. Ka nemad on osake meist.
Armas sõber, lehelugeja! Terve aasta oled sa minuga kannatlik olnud - koos reisinud, unistanud, nutnud, naernud ja maailma asjade üle arutlenud... Tänan sind ja soovin sulle Taevaisa õnnistusi igasse sinu päeva! Ilusat jõuluaega ja aastavahetust!
Seni veel, kuni Looja arm kestab,
leian julgust tulla su ette.
Sulle laule ja lugusid vesta,
olla sinuga koos oma mõttes.
Jõuluõhtul vaimus hoian su kätt
ja silitan hellalt su palet.
Sõber, pole see hüvastijätt,
pigem märk, et su kõrval veel olen.