"Palk oli hea," ütleb Ülle Falkenberg. "Ent soomlaste eluviis ei sobinud. Siin elu toimib, seal aga on see väga rutiinne," tõdeb ta. Kuna sugulased olid siin, oli seegi tagasituleku põhjuseks. Teine ja samuti oluline kojutuleku põhjus oli soov, et nooremast tütrest saaks eestlane, kes Eestimaal üles kasvab. Seetõttu pöördutigi 2007. aastal, kui tütrel tuli kooli minna, kodumaale tagasi. Hiljem olnuks tütrel veelgi raskem tagasi tulla, arvab ema. Seega sai see otsus tehtud õigel ajal. "Mõtlesin sedagi Soomes, et miks peaksin seal hoidma inimesi, kui teeksin sama tööd parema meelega kodumaal," lisab naine.

Töö kahel pool lahte on sarnane

Soome on tema sõnul täis 45-55-aastaseid eesti naisi, kes palga ja pensioni pärast peavad seal meditsiinitöötaja ja hooldaja ametit. Töö on mõlemal pool lahte neis ametites sarnane.

Patsiendid ning nende haigusedki ühesugused - diabeet, südame-veresoonkonna haigused, artroosid, reumad jm.

Oleme soomlastele järele jõudnud ravimite ja hooldusteenustega. Kuid Falkenbergi arvates oleks meil hooldekodudes vaja rohkem selliseid abivahendeid, mis Soomes olemas, nagu näiteks lift, mis tõstab inimese seisma, et ta pääseks edasi liikuma või istuma ning et hooldajal oleks kergem.

Erineme Soomest selle poolest, et meil on hooldajaid sama arvu patsientide jaoks mitu korda vähem kui seal, ka abivahendeid on vähem, sest need on väga kallid. Ülle Falkenberg toob näiteks voodihaigete tõstmiseks spetsiaalsed linad. "Meie mõtleme, kuidas odavamalt saada, ja hakkame neid ise õmblema," ütleb ta. Tema sõnul püüavad meie hooldekodud välismaa tingimustele järele jõuda, kuid see pole kerge, sest välismaal nagu ka Soomes toetab riik vanurite hooldust.

"Olin väga hämmastunud, kui nägin siin töötajate arvu, kes peavad hooldama 60 inimest," räägib Ülle Falkenberg. "Tundus uskumatu." See suurendas tema austust nende vastu, kes hooldajatööd teevad. Kuid ka meditsiinitöötaja koormus hooldekodus on suur: jagada iga päev tablette, suhelda perearstiga, käia patsiendiga perearsti juures, tuua apteegist ravimeid. "Meie meeskond on tubli," ütleb Falkenberg ja kiidab pansionaadi õde-perenaist, kellest on palju abi.

Kui mitmel pool Eestis asuvad hooldekodud selleks kohandatud endistes haiglahoonetes, siis Viimsi pansionaat on Kirovi kolhoosi ajal selleks kohe ehitatud. "Maja on kena. Juba sisse tulla on nii meeldiv, nagu tulla koju," räägib vanemõde Falkenberg ja toob võrdluseks taas Soome, kus on seadusega nõue, et kõik hooldekodu elanikud peavad päeval toolil istuma, tahavad nad või ei. Meil on tema sõnul inimlikum: kes tahab, seda aidatakse istuma, kes tahab, jääb voodisse, vägisi ei sunnita kedagi midagi tegema..

Ülle Falkenberg on tähele pannud, et kes tuleb kodunt, kus ta enam ise toime ei tulnud, see hakkab siin majas ennast peagi paremini tundma - siin on kindlad söögiajad, hea toit, vanainimene hooldatud ega tunne ennast üksi. Hooldekodu pole ammu enam valla vaestemaja, nagu oli eelmise sajandi alguses. "Kui inimene on eluaeg tööd teinud, makse maksnud, aga enam kodus hakkama ei saa, on tal õigus saada hooldust," arutleb vanemõde.

Eluiga tõuseb, inimesed elavad vanaks ja hooldust vajavate arv kasvab. Viimsi pansionaadis on eakaimad 1915., 1918. ja 1919. aastal sündinud. Kokku on siin elanikke 60 ja kõik kohad on täis. Kuutasu sõltub elanike arvust toas - üksi toas elades tuleb tasuda 945 eurot, kahekesi olles 735 eurot kuus. Selle hinna sees on hooldus ja toit, pampersid ja retseptita lühiajalised ravimid.

Järjekorras on kümmekond inimest, eelisjärjekorras saavad siia koha oma valla elanikud.

Falkenberg kiidab ka pansionaadi asukohta - tähtis on, et külalised pääseksid kohale liinibussiga, samuti on oluline, et kauplused oleksid lähedal samuti arstiabi - perearstid.

Miks nii kallis?

"Inimesed ei saa aru, millest koosneb hooldekodu koha hind," ütleb Rannapere pansionaadi direktor Peeter Saar ja lubab, et edaspidi avaldame sel teemal Viimsi Teatajas selgitava loo.

"Hooldekodudel pole rahalist katet," tõdeb Saar, kelle sõnul Rannapere pansionaat vastab Saksamaa standarditele oma sisekujunduselt, sanitaartingimustelt jmt tingimustelt, kuid mitte hooldajate arvu ega palga poolest. See ei kannata võrdlust ei Saksamaa ega Soomega.

Kui Soomes on hooldekodu töötaja palk riigi keskmisel tasemel, siis Eestis saab enamik hooldajaist vaid miinimumpalka. Rannaperes aga lähenevad hooldajate palgad juba riigi keskmisele tasemele. "Parema palga puhul on võimalik inimesi valida ja inimene on ka huvitatud oma töökohast," ütleb Peeter Saar, kes tunneb rõõmu, et uute abivahenditega läheb neil töö kergemaks.

Tähtsaks peab direktor seda, et hooldekodu oleks hubane. "Saksamaal on hooldekodudes kalad ja linnud," räägib Saar, kes on välismaal kolleegide tööga tutvumas käinud. Rannapere pansionaadiski on linnupuur lindudega ja kamina juures kõige õdusam istuda.

"Inimesed paranevad siin," ütleb Peeter Saar. "Meil on korralik toit ja hooldamine ning inimlik suhtumine". Ent personalil on temagi sõnul töökoormus piiri lähedal. Rõõmu tunneb ta Viimsi õpilasmaleva noortest, kes suviti siin aiatööd teevad, muru niidavad ja lillede eest hoolt kannavad ning vanuritega aega veedavad, nendega jalutamas, poes või rannas käivad.