Pärandiralli Pikaveres ja Kuresel tõi külla kirjanik Indrek Hargla
Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent rääkis probleemidest, mis on seotud muinsuskaitse all olevate hoonetega. Viimaste aastatega on kinnisvara-omanike suhtumine muutunud: püütakse pärandit säilitada algupärasel kujul, arvestades spetsialistide nõuandeid.
Ulla Kadakas, Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor, selgitas arheoloogiapärandi kui kollektiivse mälu allika ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendi erinevaid liike ja hoidmise vajadust.
Pärandiaasta saadikuna oli külla tulnud kirjanik Indrek Hargla, kes on saanud tuntuks oma keskajast pajatavate kriminaalromaanidega. Tema arvates vajavad lisaks n-ö füüsilisele pärandile säilitamist ja edasi andmist lood, mis peegeldavad meie arusaama ja uskumusi maailmast erinevatel aegadel. Loomulikult tulid jutuks tema lood apteeker Melchiorist.
Urmas Vahur kui Kurese küla Loodushoiutalu peremees andis asjatundliku ülevaate ühe arheoloogiapärandi poolest väga rikka küla ajaloost. Samuti pajatas ta sellest, kuidas ta avastas enda jaoks Kurese ja miks ta seal tänaseni rassib. Peale Nele Tamme pakutud mahedat ja maitsvat lõunat suundus huviliste grupp Kurese külla. Giidiks-matkajuhiks 2004. a asutatud Kurese loodustalu peremees Urmas Vahur, kelle eesmärgiks (elutööks) on küla põlise põllumajandusmaastiku ilme, loopealsete ja niitude loodushoidlik taastamine ning esivanemate tegevusjälgedepärandkultuuriobjektide heakorrastamine. Paljud võsast välja raiutud põlispõllud, kalmed, linnused ja kultusekivi (pärandkultuuriobjektid) on osutunud muinasajast või kaugemast minevikust pärit muinsusteks, mis ootavad kultuurimälestistena kaitse alla võtmist.
Emotsioone ja arvamusi: Minule jäi kõige positiivsem mulje Urmas Vahurist. Kahju, et osa inimesi tema sõnavõtu ajaks juba ära läksid. (Jäi mulje, et eelkõige tuldi Indrek Hargla pärast.) Mind üllatas, kui palju on Urmas Vahur Kuresel ära teinud. Kahjuks ei tule ette, et teda oleks vallas tunnustatud ja tema tegemisi valla lehes kajastatud. Meie külagi on otseselt seotud kultuuripärandi aasta motoga "Pärijata pole pärandit": Jaagu, Korise ja Annuse talukohal ei ole omanikke. See on praegu täiesti võsastunud paik. Külaselts on natuke üritanud seal midagi ära teha, aga võsa kasvab ju nii kiiresti. Mõned aastad tagasi, kui jaotati kiviaiatoetust, võttis külaselts Pärnu maavalitsuselt selle maa kasutusrendile. Toetust meile ei eraldatud ja külaselts lõpetas rentimise. Tore, kui riik oleks huvitatud nende talukohtade müüki panekust. Tuleks teotahtelisi inimesi juurde - küla saaks uue hingamise. (Marjo Kapak)
Arvan, et Pärnumaalt Pikavere ja Kurese väljavalimine oli meile suur au ja tähelepanuavaldus. Kahju, et selle toreda ja hariva päeva vastu oli meie valla rahva huvi üsna kesine. Ettekanded oleksid võinud natuke personaalsemad olla, st konkreetsele päevale ja neile kahele külale pühendatud. Kurese on igal juhul väga põnev paik ja seda võiks külastada korduvalt. Mind muudavad nukraks mahajäetud külad. Mismoodi oleks kõik siis, kui inimesed seal elaksid? Kurese on muidugi täiesti eriline, sest nii palju mälestisi, loodus- ja kultuuriväärtusi väikesel maa-alal koos tõenäoliselt mujal ei olegi. (Nele Tamm) http://sepamahetalu.wordpress.com/2013/08/10/parandiralli-pikaveres-ja-kuresel/ Täname päeva korraldajaid Eesti Vabaõhumuuseumist, eesotsas Elo Lutsepaga.
