Pariisi - ikka peale Nuustakut
Tegelikult küll ajendas seda suunda võtma soov Prantsusmaa pealinna näha, sest ühegi teise riigi pea- ega muu linn ei tundunud reisisihina ihaldusväärsena.
Kauge maa reis algab Tallinna lennujaamas tunnise lennu hilinemisega ja imestusega selle üle, et liinibuss on lendama sunnitud.
Estonian Airi Bombardieris on kitsas ka minusugusel, samuti ei ole ma elus varem külastanud nii väikest tualettruumi.
Pariisi ometi see imetegu lendab ja juba olemegi bussiga suundumas tutvuma selle maailmalinnaga.
Kõigepealt La Défence ärikeskusesse. Ärilinnaosa ehitamist alustati 1958. aastal. Kogu liiklus on siin suunatud maa alla ja aegajalt otsib pilk taevast startivaid lennukeid, enne kui aru saan, et need on tegelikult jalge all kiirendavad metroorongid. Nii on La Défense väljak üks väheseid kohti, kus jalakäia saab volilt ja sihitult ringi hulkuda. Siiski on ärikeskuse jalakäijad sihikindlad ning rutakad ja lühikese peatuspaiga lubavad nad La Grande Arche trepil lõunapausi pidades. La Grande Arche (suur kaar) on seest tühi kuup ning väidetavalt mahuks Notrer-Dame sinna sisse ladusalt ära.
„Kaare" seinad on siiski nii kogukad, et sinna mahuvad ärikontorid ja kunstigaleriid.
Teatavatel põhjustel on La Grande Arche ehitatud ühele teljele Triumfikaare ja Louvre'i püramiidiga, kuid neid ei oska küll kummaltki poolt hoomata.
Omaette vaatamisväärsusena leian aga kogemata üles loksuva tänavaplaadi, mis näha ka filmis „Mr Bean puhkusel".
Edasi bussiga linnaliikluses seigeldes maksab kätte varane tõusmine ja Tallinna lennujaamas tühjalt passitud tund. Giidi jutt on kui magus mesi uneveskile.
Õnneks on siiski ka peatuseid, kus bussist välja pääseme, et mõned fotod klõpsutada.
Et pariislased ei ole turistide rohkusest oma linnas eriti häirida lasknud, ei ole nad ka mõelnud busside parkimiskohtadele tähtsate turismiobjektide läheduses. Nii on bussist väljumised ja uued sisenemised ülikiired ja buss teeb vahepeal linna pöörases liikluses lihtsalt mõned ringid.
Pompidou keskuse juures teeme söögipausi ja uskuge või mitte, Pariisi kesklinnas saab söönuks vähem kui paari eurot kulutades, külastades söögikohta, kus liha, kala ja salat on tasulised, kuid joogivesi, kartulid viiel eri kujul, pasta ja riis täiesti tasuta, samuti ketšup ja veel mõned kastmed.
Tasuta lisandeid saad taldrikule kuhjata nii palju kui kulub, eeldusel, et oled sinna ka lihaletist midagi nõutanud. Söögituba on servast servani rahvast täis, kuid teenindamine ja laudade koristus käib kibekiiresti ja eestlaste kõhud mõnusalt täidetud.
Pompidou keskus on pahupidi pööratud maja, millel torud väljaspool turritavad. Keskuses asub Prantsuse moodsa kunsti muuseum ja ka muid kultuuriasutusi, sh raamatukogu.
Maja esisel väljakul on end sisse seadnud tänavakunstnikud, käsitöömüüjad, illusionistid ning üks trükkimasinal klõbistav noormees. Siiski jääb palju esimesel päeval nähtud-kuuldut unehõlma varju. Natuke erksust toob esimesse õhtusse laevasõit Seine'il.
Lindilt tulev giidi jutt on venekeelne, mida kuulaksin hea meelega, kui seda ei summutaks umbes saja Ameerika teismelise röökimine laevalael. Õhtu on jahe ja vihmane, kuid kallastel peetakse pulmi ning lehvitatakse mööduvatele laevadele. Pariisi arvutud kuldsed kujud lahvatavad särama pilve tagant välja piiluva loojuva päikese paistel.
Järgmise päeva hommikul enne väljasõitu teen luurekäigu hotelli ümbruskonda, lonkides tänavatel ja põigates Bastille' väljakule, kus kõrgub Juulisammas, mille tipus on tantsisklev kuldne Vabaduse Vaim.
Bastille' väljaku ääres asub Pariisi uus ooperimaja ja traditsiooniks selles linnas on, et praegu suurimateks vaatamisväärsusteks olevad hooned ning rajatised on nende ehitamise ajal palju vaidlusi tekitanud ja lausa nõutud nende mahalõhkumist. Nii tekitas ka see kaarja kujuga klaaspalee valmimise ajal poleemikat.
Reede hommikul ei ole tänavatel palju rahvast liikvel, nii saan märgata mõndagi, mis päevasaginas märkamata jääks. Eelmisel päeval Champs-Elysées' liiklust näinuna ei imesta ma enam, et 98% autodest on mõlkidega, kuid minu tähelepanu köidab üsna sodiks sõidetud Volkswagen, sest see tundub olevat kellegi kodu. Ka telefoniputkas elatakse. Antud linnaosa bulvar ei kutsu jalutama, sest lõhnab spetsiifiliselt.
Hotelli tagasi jõudnule selgub, et väljasõit venib, sest buss on ummikutes. Veedan ooteaja hotelli fuajees nõeltehnikas mütsi kududes.
Buss viib osa seltskonnast Euro-Disneylandi (seal on küll parkivate bussidega arvestatud) ja mitte nii mänguhuvilised sõidavad külastama Fontainebleau lossi. Lossis on resideerinud mitmed Prantsusmaa kroonitud pead, kuid põhirõhk on siiski Napoleonil. Nii oli au näha keisri kuldbrokaadist kuubesid, tualetttarbeid, trooni kui ka ööpotti.
Ruumide uhked siidtapeedid, voodite baldahhiinid, vaibad ja laemaalingud võtavad silme eest nii kirjuks, et lõpuks lossist väljudes on mõnus jalutada pargis tiikide ja kanalite ääres, kuni vihm sunnib kiiremaid samme tegema.
Samal päeval külastame veel kahte küla Pariisi lähistel, kus kasvatatakse ürte, ning astume sisse poodidesse, kus pakutakse kohalikku toodangut: teepakikesi, maitseainesegusid ja mett. Kirjeldamatult liigirikas on ühe külakese kondiitriäri.
Järgmine päev on laupäev ja liiklus linnas pisut rahunenud, buss jõuab hotelli juurde õigel ajal ja läheme linnaga juba lähemalt tutvuma. Kõigepealt teeme tiiru ümber vana ooperimaja, millelt ei puudu kohustuslikud kullast kujud. Vastasmajas peidab ennast parfüümimuuseum, mis on külastajale tasuta.
Kuid kui ekskursioon läbi, juhatatakse ekskursandid parfüümipoodi, kus kulub rohkem kui piletiraha jagu eurosid.
Järgmine peatus on Invaliidide kiriku juures, kus bussiuste avanedes prahvatab vastu mustanahaliste müügimeeste jõuk. Metallist 15 cm Eiffeli torn maksab ainult 1 euro. Agressiivne müügitaktika võtab sekundiks nõutuks, kuid siis teen näo, et ma neid musti mehi ei näegi, küll jõuan nad jäädvustada fotoaparaati.
Invaliidide kodu (Hotel des Invalides) rajati haavatud ja kodututele sõjaveteranidele, kiriku krüptis puhkab Napoleon.
Edasi Eiffeli juurde, kus ime küll, plekist tornide müüjaid polegi, küll kohtame neid hiljem iga teise vaatamisväärsuse juures. Plekist torne müüakse siin ametlikult suveniiriputkades. Seni kuni kõrgusejulged Eiffelis turnivad, teen mina tunnise jalutuskäigu Seine'i kallastel.
Peale tõrkeid Eiffeli liftimajanduses on seltskond jälle bussis ja tiirutame Ladina kvartalis. Ümber Panthéoni ringi tehes näeme selle ukse ees Süüria teemalist meeleavaldust ja hoone taga kümnetes autodes passivaid hambuni relvastatud kiirreageerijad.
Üldse näen Pariisis rohkem püssimehi, kui elu jooksul senini kokku. Juba saabudes märkan lennujaamas ringi lonkimas kolmest seltskonda laigulises rõivas mehi, püss rinnal, sõrm päästikul. Sarnaseid brigaade luusib kesklinnas ja näiteks kirikutegi ümbruses. Keegi neist välja ei tee (parem oleks, eks!), ju siis tavapärane Pariisi elukorraldus.
Aga siis ruttu-ruttu Luxembourgi aeda, kus kõigil teistel peale eestlaste on aega laialt käes. Inimesed pikutavad, mängivad malet, loevad raamatuid, lapsed ujutavad purjelaevu.
Mulle meeldib selle pargi toolisüsteem. Traditsiooniliste pargipinkide asemel on seal massiliselt toole, eri kujuga: tavalisi, lamamistoole, jalatoega toole, käsitugedega toole. Tuled parki, valid endale tooli, asetad selle endale meeldivasse kohta ja ... oled. Olla meil aega ei olnud, lisaks tabas meid selle päeva teab mitmes paduvihmahoog.
Veel jõuab sel päeval hingata Louvre kunstist läbiimbunud õhku ja jälgida selle esisel väljakul, kuidas järjekordne afro-eurooplane teenib plekist Eiffeli torne müües oma esimest miljonit.
Leian sealt samalt õuelt Triumfikaare väiksema venna, Carrouseli triumfikaare, ja saan selle varjus vihmahoo möödumist oodata.
Ühtlasi märkan, et tänavakaupmees ei kaubitsegi ainult Eiffeli tornidega.
Vängelt lõhnava heki varjus oli peidukas päikselisel päeval müüdavate veepudelite ja vihma korral kaubaks minevate vihmavarjudega.
Ja kui kauplemisest isu täis, tantsib tumedanahaline noormees lustakas rongkäigus sadade omasuguste seas linna tänavatel ja protestib ainult temale teadaolevatel põhjustel.
Pilvise taeva all möödume veel Moulin Rougest ja viimaseks peatus kohaks sel reisil saab Montmartre ehk märtrite mägi. Mäkke tuleb tõesti minna, kes otsustab treppide, kes tõstuki kasuks. Trepid on rängad, aga nagu selgub, erinevalt tõstukist nad sel päeval töötavad. Ronimine tasub ära, sest vaade linnale Sacre- Coeur'i kiriku eest on suurepärane. Niis sobivalt algab jälle vihmasadu ja saab kirikus mäkketõusust hinge tõmmata. Peale vihmahoogu saab ringi vaadata linnaosas, mis sarnaneb Tallinna vanalinnale oma kitsaste tänavatega. Ühes hoovis toimub kontsert, mida ka piletita turist saab läbi varbaia jälgida, tänavakohvikute sigrimigris müüvad kunstnikud linnavaateid ja joonistavad soovijatest portreid.
Et on reisi viimane õhtu, laskun mäest ja sukeldun suveniiripoodidesse, mis on tulvil euroseid plekist Eiffeli torne, mageda kirjaga T-särke, salle, vihmavarje ja muid mõttetuid vidinaid.
Mõtlen juba, et võiksin järgmiseks ametiks võtta endale suveniiride tootmise voliniku töö, sest see majandusharu on Euroopa Liidus ilmselgelt alles lapsekingades.
Mulle küll tundub, et tean täpselt, mida üks turist tegelikult tahta võiks.
Ja juba jälle on kiire bussi peale. Viimane öö Pariisis kostitab külalisi äikesega ja hommikul on tee lennujaama pisut umbes veest, mis on alla kallanud.
Kui prantslased suvatsevad lennujaamas tööpäeva alustada, saab ka eestlastel chek-in tehtud ja ongi aeg koduõhk tiibade alla korjata.
Eiffeli torni tõusmine, pika saia ostmine, Mona Lisaga kohtumine, Louxemburgi aias sobiva tooli valimine ja sellel istudes aja surnuks löömine jäävad hinge peale kripeldama kui tegemata tööd. Loodan veel kohtuda, Prantsusmaa!
