Andrus Leis, volikogu liige: Käisime Külliga sel suvel autoga Ukrainas. Tegelikult oli kogu reis meeldejääv. Ei oskagi midagi eriliselt esile tuua. Esmalt oli muidugi elamus olla vahetustega autoroolis 2500 kilomeetrit ühtejutti. Paar 4-5 tunnist magamispausi lisaks. Meie marsruut oli Läti, Leedu, Poola, Ukraina. Sinnasõiduks kulus kaks ja pool ööpäeva ning sama palju ka tagasi. Kokku kulus meil reisiks mõni päev vähem kui kuu aega. Kohapeal olles oli suureks elamuseks Aasovi meri. Ikkagi esimene lõunamaa meri kus me Külliga oleme varbaid leotanud! Suvitasime nädal aega väikeses kuurortlinnas nimega Kirillovka. Seal oli ka väga palju puhkajaid Venemaalt ja Valgevenest.  Ja veel üks suur elamus – reis Ukrainasse oli kui reis ajamasinaga minevikku. Oleksime nagu käinud ajas kus Eesti oli kohe peale iseseisvumist. Varakapitalism, suur vaesus ja suur rikkus kõrvuti ning käsikäes. Kõik reformid on alles algusjärgus ning kapitalismiühiskonna põhimõtteid realiseeritakse sotsialistliku bürokraatia ning entusiasmiga. Normaalse rahuloleva keskmise inimese keskmist elu seal sageli ei kohta. Kas tõesti elasime meiegi kunagi nii? Kuigi Venemaa mõju all, pürgib Ukraina Euroopasse. Ukrainas on kõike. Metsad ja mäed läänes, stepid, päevalillepõllud ja meri lõunapool. Ja muidugi, Põhja-Ukrainas on ju ka Tšernobõl! Ukraina on suur, huvitav ja tegelikult ka väga ilus maa. Läheme sinna kindlasti tagasi!

Miralda Härm, pensionär:  Suvi on olnud palav. Ei taha sellise ilmaga õues olla, tervis ei luba. Isegi toas näitas kraadiklaas vahepeal kolmkümmend kraadi. Mingit erilist elamust pole, õdede juures olen käinud. Ega siit eriti kusagile saagi, pole ju millegagi liikuda. Lavka toob toidu koju kätte ja sellepärast ei peagi kaugele minema.

Rita Sardis, volikogu liige: Kõige tähtsam ja meeldejäävam muidugi noorema poja Kristjani gümnaasiumi lõpetamine, mis oli nii uskumatu kui see ka ei tundu jälle vihmase ilmaga, nagu Kristiina lõpetamise ajalgi kolm aastat tagasi.

Väga toredad olid ka kõik kolm kontserti, kus oli sel suvel aega käia. Neist kaks oli meie oma Koigi mõisa saalis Unustatud mõisate raames toimunud kontserdid ja Jaan Tätte kontsert Tuulevaikse ööl. Ja muidugi meeldis mulle selle suve soojus, minu jaoks ei olnud liiga palju.

Ene Pedak, lehetoimetaja:  Minu puhkus algas esimeste soojade ilmadega. Ja mis veel rõõmsam võikski olla? Ette ei osanud arvata aga seda, et kogu aeg aina soojemaks ja soojemaks läheb. Ega see suur palavus mulle meeldigi,  kui toas ka juba higistama peab. Tõsi jah, konditsioneeri meil kodus kahjuks veel ei ole. Aga kes teab, võib olla peab sellele mõtlema hakkama. Eks kuumus ole elamus meile kõigile, mis kauaks meelde jääb ja selliseid suvesid võib veelgi tulla. Aga mis kindlasti ei kordu, on minu osalemine juuli hakul Tallinnas võimlemispeol, kus olin üks 5600st. Ennem neli päeva kõva trenni ja viiendal päeval kaks etendust. Päike praadis ja janu vaevas. Õhtuks jalad valusad, mis andis veel hommikulgi tunda.  Hommikuste toimingute aegu hajus aga kõik ja algas jälle uus päev samade katsumustega.

Aga tegelikult oli see tore elamus, seda enam, et ma olen kakskümmend aastat rahvatantsust eemal olnud.  Ma ei kahetse nüüd enam sugugi, et nii mõtlemata naabervalla tantsijate hulka sattusin. Lõpp hea, kõik hea.

Kaie Altmets, vallaametnik: 11. külade päev Prandis.

Tõnis Kõiv, riigikogulane: Senisest suvest tooksin välja kaks eripalgelist sündmust. Esimene neist oli Järvamaa külade päev Prandil. Optimistlikud ja elurõõmsad inimesed, kaunis koht, palju huvitavat tegevust nii lastele kui täiskasvanutele, väga meeldejääv päev kogu perele. Teisena nimetaks Püha Birgitta festivali avaetendust Pirita kloostris "Orpheus ja Eurydike". Üks maailma tuntumaid armastuslugusid oli lavastatud vägagi kaasaegsel moel. Nii külade päeval kui teatrietendusel tähtsustus inimene, oma ideede, mõtete ja tunnetega. Inimene ongi oluline.

Pille-Riin Kranich, Koigi raamatukogu juhataja: Minu selle suve suurim elamus oli kindlasti reis Türki. See kuidas me Alanya kitsastel ja väga järskudel mägitänavatel seiklesime ja hunnituid vaateid ning õhkkonda nautisime jääb küll elu lõpuni meelde. Ronides vanadel kindlusemüüridel sai tunda ajaloohõngu ja mõelda inimestele, kes kunagi ammu-ammu need sinna ehitanud olid. Džiibisafaril mägiteedel kihutades ja jõest läbi sõites sai tunda adrenaliinipuhanguid ja mitmel korral tuli giidile esitada murelikke küsimusi, et kas see tee on ikka ühesuunaline. Vastus oli loomulikult E I– see tee on kohe kindlasti kahesuunaline.  Džiibisõidul võisime nautida vaateid banaaniistandustele, apelsini-, granaatõunte- ja oliivipuudele. Ja loomulikult meri – soe, väga-väga soolane ja mõnusate lainetega. Kõik see kokku oli üks väga tore suvine elamus!