Parima lugeja tiitli pälvinud Johanna Leier: lugemine annab mõtteainet
Õigupoolest on tal dokumentides eesnimeks Joanna, aga proua peab end ikka Johannaks ja sestap kasutame ka siin seda nimekuju. Ta oletab, et sündi kirja pannes tegi kirikuõpetaja vea, kooliõpetajast isa ei taibanud kirjapilti tol korral vaadata ja kui välja anti pass, kandus nimekuju sinna edasi. Koolitunnistustel on kirjas ikka Johanna.
Rattaga raamatukokku
Tervis pole teda siiani alt vedanud ja huvi ümbritseva elu vastu on jätkuvalt ergas. Umbes iga kuu-pooleteise järel võtab naine jalgratta käekõrvale, riputab koti raamatutega rattasarve ja läheb uue lugemisvara järele.
Kabala raamatukogu direktor Hele-Mai Truuts hindas Johanna puhul mitmekülgsust: ta ei laenuta üksnes ilukirjandust, vaid märkab väga erinevaid raamatuid, loeb aeg-ajalt ka kultuurilehte Sirp ja teisi kultuuriväljaandeid. „Ta loeb palju, jätab meelde, avaldab arvamust ja kommenteerib loetut. Johanna üllatab ka sellega, et tal on nii palju luuletusi peas," iseloomustas Hele-Mai Truuts.
Johanna omakorda on rahul, et raamatukogus osatakse talle kirjandust nii hästi soovitada. Talle meeldivad kõige enam raamatud, millest saab uusi teadmisi ammutada ja elulooraamatudki on huvitavad. Ühed viimased lugemiselamused on Ivi Eenmaa „Elu paralleelmaailmas" ja Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon". Lugedes ühe tuntud tegelase elulooraamatut - nime ta nimetada ei soovinud - häiris aga see, et inimene on igati tubli, aga kas on ikka vaja oma seksuaalelu maailma ette laotada. See on küll oluline elu osa, aga mõni asi võiks jääda oma teada.
Ikka lähen
Jätkuvalt on ta teinud kaasa Kabala kirjandusklubi suvereisid Eesti eri paikadesse. „Mu liikumisring on nüüd jäänud palju väiksemaks, seda teeb vanadus. Vanasti olin kohal, kui oli huvitav näitus Tallinas või isegi Tartus, nüüd on juba Raplase minek suur asi," rääkis Johanna.
Hele-Mai Truuts kiidab Johanna-suguseid krapsakaid pensionäre, kes on positiivsed ja elurõõmsad: „Seostan seda ka sellega, et nad käivad raamatukogus ja huvituvad ümbritsevast elust. Taolised inimesed annavad oma ellusuhtumisega noortele eeskuju."
Õpetajapisik on alles
Õpetajasoon on temas tänaseni säilinud. Kui külla tuleb maavanemast lapselaps Tiit Leier oma lastega, siis Tiiduga poliitikast ei räägita. 8aastase tüdruku-ja 10aastase poisi jaoks on aga vanavanaemal voltimisraamat ja pliiatsid valmis pandud. Välja on kirjutatud ka mõistatusi ja „lapsed imehästi lahendavad neid".
Lemmikuks on kevad
Kahjutundega räägib Johanna muutustest maaelus. „Valus on lugeda, kui jälle pannakse mõni kool kinni. Mis küll on valesti, et nii läheb ja elu maalt kaob?" küsib ta nõutult.
Proua on rahul, et tema on juba pensionär ja ei pea muretsema töökoha pärast. Eesti riigi juhtimise kohta ei anna ta must-valgeid hinnanguid ega kipu ütlema, et kas me sellist Eestit tahtsime, kuigi vahel mõtleb mõne otsuse puhul, miks küll nii tehti. Kokkuvõttes tõdeb ta, et ega riigijuhtidel kerge pole. Praegune olukord Ukrainas ja Venemaa ambitsioonid teevad aga murelikuks.
Johanna Leieri elus on olnud halvemaid ja paremaid päevi. Mälestusi pole ta oma tarbeks kirja pannud, kuigi oleks nii mõndagi meenutada. Saaremaalt Laimjala valla Randvere külast pärit naine kolis pärast 1949. aasta küüditamist mandrile, et tagasihoidliku kolhoosnikuna märkamatult elada. Kabala-mail on ta teinud oma elutöö ja sellest on siin ilusad jäljed.