Rattaga raamatukokku

Johanna Leier sai 8. aprillil 87aastaseks ja sel päeval käis tal külas arvukalt tuttavaid. „Mind üllatas, kui paljud mind meeles pidasid. See oli väga tore päev," rääkis krapsakas proua.

Tervis pole teda siiani alt vedanud ja huvi ümbritseva elu vastu on jätkuvalt ergas. Umbes iga kuu-pooleteise jä­rel võtab naine jalgratta käekõrvale, riputab koti raama­tutega rattasarve ja läheb uue lugemisvara järele.  

Kabala raamatukogu direktor Hele-Mai Truuts hindas Johanna puhul mitmekülgsust: ta ei laenuta üksnes ilukirjan­dust, vaid märkab väga erine­vaid raamatuid, loeb aeg-ajalt ka kultuurilehte Sirp ja teisi kultuuriväljaandeid. „Ta loeb palju, jätab meelde, avaldab arvamust ja kommenteerib loetut. Johanna üllatab ka selle­ga, et tal on nii palju luuletusi peas," iseloomustas Hele-Mai Truuts.  

Johanna omakorda on ra­hul, et raamatukogus osatakse talle kirjandust nii hästi soovitada. Talle meeldivad kõige enam raamatud, millest saab uusi teadmisi ammutada ja elulooraamatudki on huvita­vad. Ühed viimased lugemiselamused on Ivi Eenmaa „Elu paralleelmaailmas" ja Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon". Lugedes ühe tuntud tegelase elulooraamatut - nime ta nimetada ei soovinud - häiris aga see, et inimene on igati tubli, aga kas on ikka vaja oma seksuaalelu maailma ette laotada. See on küll oluline elu osa, aga mõni asi võiks jääda oma teada.  

Ikka lähen

Johanna kodust Ummaru külas on Kabala raamatukokku um­bes kilomeeter ja see on talle jõukohane vahemaa. Meelsas­ti käib naine mitmesugustel üritustel, aga ütleb, et jalgsi küla teise serva koolimajja  minna on talle juba liiga pikk tee. Kui aga koha­le viiakse, läheb meelsasti. Viima­ti pakkus Urmas Tulvik küüti ja nii sai Lipal ära vaa­datud Indrek Taal­ma monoetendus „Sinised kilesus­sid jalas".  

Jätkuvalt on ta teinud kaasa Kabala kirjan­dusklubi suve­reisid Eesti eri paikadesse. „Mu liikumisring on nüüd jäänud palju väiksemaks, seda teeb vanadus. Va­nasti olin kohal, kui oli huvitav näitus Tallinas või isegi Tartus, nüüd on juba Raplase minek suur asi," rää­kis Johanna.  

Hele-Mai Truuts kiidab Johanna-suguseid krapsakaid pensionäre, kes on positiivsed ja elurõõmsad: „Seostan seda ka sellega, et nad käivad raama­tukogus ja huvituvad ümbrit­sevast elust. Taolised inimesed annavad oma ellusuhtumisega noortele eeskuju."  

Õpetajapisik on alles

Aastate eest töötas Johanna siinses lasteaias ja kui olid üle­vaatenäitused Raplas, küsinud mõnedki kolleegid, mis värvid või paberid teil küll on, et teie laste tööd on nii huvitavad. Töövahendid olid ikka sama­sugused, nagu tollal saada oli, aga küllap oskas juhendaja väikeste autorite loovuse väl­ja tuua. Tema kätte on jäänud mõned toonased joonistused. Vaatasime neid ja tänagi leiab Johanna, et lasteaialapse kohta on need kenasti tehtud.  

Õpetajasoon on temas tänaseni säilinud. Kui külla tuleb maavanemast lapselaps Tiit Leier oma lastega, siis Tiidu­ga poliitikast ei räägita. 8aastase  tüdruku-ja 10aastase poisi jaoks on aga vanavana­emal voltimisraamat ja pliiat­sid valmis pandud. Välja on kirjutatud ka mõistatusi ja „lapsed imehästi lahendavad neid".  

Lemmikuks on kevad

Annumäe talu aias õitseb roh­kelt lumikellukesi, tuulekojas sirguvad tomati-ja kapsatai­med. Niipea, kui võimalik, hakkab proua tasapisi õues toimetama. „Nüüd kulub mul palju rohkem aega selleks, mis vanasti sai tehtud päeva­ga, aga ma ei kujuta ette, et ma midagi ei tee," ütles Johanna. Aastate eest ei oleks ta osanud öelda oma lemmikaastaaega, aga nüüd on selleks kevad, „sest nii ilus on, kui valgust on rohkem ja päevad pikad".  

Kahjutundega räägib Johanna muutustest maaelus. „Valus on lugeda, kui jälle pannakse mõni kool kinni. Mis küll on valesti, et nii läheb ja elu maalt kaob?" küsib ta nõutult.

Proua on rahul, et tema on juba pensionär ja ei pea mu­retsema töökoha pärast. Eesti riigi juhtimise kohta ei anna ta must-valgeid hinnanguid ega kipu ütlema, et kas me sellist Eestit tahtsime, kuigi vahel mõtleb mõne otsuse puhul, miks küll nii tehti. Kokku­võttes tõdeb ta, et ega riigi­juhtidel kerge pole. Praegune olukord Ukrainas ja Venemaa ambitsioonid teevad aga mu­relikuks.

Johanna Leieri elus on olnud halvemaid ja paremaid päevi. Mälestusi pole ta oma tarbeks kirja pannud, kuigi oleks nii mõndagi meenuta­da. Saaremaalt Laimjala valla Randvere külast pärit naine kolis pärast 1949. aasta küüdi­tamist mandrile, et tagasihoid­liku kolhoosnikuna märkama­tult elada. Kabala-mail on ta teinud oma elutöö ja sellest on siin ilusad jäljed.