Mu Peipsi äärest pärit abikaasa õde tutvus Kohtla-Järvel kunagi oma tulevase mehega, kes teenis siin Sakal sõjaväes. Hiljem nad kolisid Ukrainasse ära, ehitasid sinna maja. Meil on nendega tihe side, suhtleme Skype´i teel kogu aeg. Naise õe vanem poeg, kes on ise Kohtla-Järvel sündinud, on väga aktiivne poliitikas ning kuulus Timošenko leeri.


Kui ma käisin Ukrainas ja nägin seda elu, siis kahju küll, aga see korruptsioon oli seal ikka niivõrd suur. Eks kõik olulised asjad Ukrainas selle 20 aastaga on sinna korruptsiooni nahka läinudki. Nad ise kah ütlevad, et see on olnud kaotatud aeg.

Kas tunnete, et teie sugulased on viimase aastaga ka kuidagi muutunud?


Muidugi on, mõnes asjas isegi ohtlikus suunas. Naise õepoeg hakkas juba vahepeal rääkima sellises kontekstis, et meie, ukrainlased, ja nemad, mitteukrainlased. Ütlesin talle, et Gena, jäta see jutt, sa mõtle ise, kes sa oled: 50 protsenti Eestimaa venelane ja isa 50 protsenti ukrainlane.

Mis Ukrainas saama hakkab? Kuidas see pingeolukord võiks laheneda?


Ei oska öelda. Ega seal relvadega midagi ära tee. Lääneriigid ei taha tegemist teha sellise konfliktiga. Paljudel on majanduslik huvi eelkõige. Aga ma olen ka alati öelnud, et jäägu meie rahakott enne õhemaks, aga inimeste verd pole vaja valada.

Loe täispikka intervjuud Põhjarannikust