Lapitöö tähendab seda, et palju riidelappe õmmeldakse kokku üheks suureks tükiks.

Nimetatud tehnika on pärit tegelikult Idamaadest. Lapitöö kunst arenes viletsatel aegadel häda sunnil, aga aastate jooksul on arenenud hädavajadus kunstiks, sellest on kujunenud uus tekstiilikunsti haru. Vanasti kasutati lapitööks koduses majapidamises olevast kaltsukotist leitut, kuid meie naised õmblevad esemeid siiski uutest kangastest- peamiselt riiderestidest, kuid muretseti ka spetsiaalseid kauneid kangatükke, mis mõeldud spetsiaalselt lapitehnikaks.

Sest, kes juba kord lapitööga tegelnud on, ei suuda ostmata jätta erinevates varieeruvates kütkestavates mustrites omavahel kokkusobivaid kangaid.

Jana näpunäidete järgi esemeid õmmeldes saime tunda, et eelpoolmainitud tehnika on äärmiselt täpsust ja aega nõudev. Õmmeldi sendi-, kinke-, kande-, kui tekikotte, linikuid, rooma kardinaid, päikeserätikuid, patju, seinavaipu, kohvikannu soojendajaid ja muid esemeid. Tehti ka esemeid üheskoos. Õmblusringi ühistööna valminud lapitekk otsustati kinkida Tarvo Prinzmannile- tänutäheks külarahva aitamise eest! Osake õmblusringi töödest oli raamatukokku sel päeval üles seatud näituseks.

Kui õmblusring käis koos pühapäeviti, siis koolipäevadel võis ülemiselt korruselt kuulda imelikke kolksatusi. Nimelt oldi ühte ülemise korruse klassiruumi üles seatud kahed kangasteljed- talu- ja teised nn 12 tallalauaga soome teljed. Teljed saadi ümbruskonna taludest, kuid paigaldasid ja töökorda seadsid need Vaike Siimon, Hille Tamm ja Signe Tasane. Kudujaid jagus ja kevadel selgus, et kootud oli üle 70 m kaltsuvaipa. Kuna huvilisi oli oodatust enam ja kudumisjärjekorras tuli oodata, siis siit ka palve: kui kellelgi on pööningul või kuurinurgas seismas teljed ja nõus neid andma käsitööhuviliste käsutusse, on info Pärsti LA-AK direktorile oodatud.

Sel aastal oli enamus kudujatest õpipoisi ametis ja kooti enamasti triibulisi kaltsuvaipu, siis sügisest hakatakse kuduma mustreid. Juhendama on lubanud tulla Viljandi Kultuurikolledži õppejõud.

Teisipäeva õhtuti võis kuulda saalist naerupahvakuid, seal harjutas näitering Vello Jaska loomingust „ Elu ilusamad õied", mis räägib elust taludes 90-tel aastatel. Kahjuks ei saanud nii mahukas lugu kevadeks lavaküpseks, nii saab seda osatäitjate arvates näha ja kuulda sügisel, küla kohvikõhtul. Näiteringi tegemisi on kriitilise pilguga jälginud ja samas nõu andnud Leila Säälik.

Aasta algusest käisid koos peatantsu harrastajad, kes Mare ja Kalev Kotsari eestnäitamisel õppisid selgeks peotantsude põhisammud. Tantsiti nii rumbat, tšatšat, aeglast- kui ka Viini valssi, tangot.

Nüüd võib küll iga kursuse läbinu end tantsupõrandal märksa kindlamalt tunda!

Kel tahtmist tantsusamme õppida võib liituda sügisest algajate rühmaga.

Sügisest alustab tööd ka fotoring, sest ruumi sisustustööd Raivo Laidma poolt juba käivad.

Arutluse käigus jõuti ühisele arvamusele, et kel oli tahtmist, sel oli ka võimalusi osaleda erinevates ettevõtmistes, ning kes osalesid, need jäid nii seltskonna kui juhendajatega rahule ja jätkatakse sügisel.