Geopeitus on rahvusvaheline mäng, mida harrastatakse vähemalt 184 riigis (mh Antarktika mandril) ja kokku on maailmas üle kahe miljoni peidetud aarde. Neist Eestis üle 2000 ja aarete hulk suureneb pidevalt vastavalt mängijate lisandumisele ja nende aktiivsusele.

Eesti esimene aare, HE-aare, peideti 10. veebruaril 2001. aastal Enn ja Hannes Veenpere poolt Valgamaale. See oli pakitud suuremat sorti Nescafe purki ja keeratud musta kilekotti ning selline peitmisviis oli Eesti geopeituse aarete peitmise klassika mitmeid aastaid. Saue vallas on orienteeruvalt 25 peidetud aaret (allikas www.geopeitus.ee kaart).

Tavalise aarde leidmiseks on internetileheküljel www.geopeitus. ee või rahvusvahelisel lehel www.geocaching.com antud koordinaadid, kuhu kohale minnes leiab üldjuhul kas raskemalt või kergemalt maskeeritud aarde.

Aardeleid tuleb kindlasti kirja panna aardekonteineris olevasse logiraamatusse, internetileheküljel logimine on soovituslik, kuid mitte kohustuslik.

Tavalised ja erilised aarded

Tavaline aare koosneb aardekonteinerist (vastavate kirjadega tähistatud veekindel karp või muu topsik), mille sees on logiraamat, pliiats ja ka nänn, milleks on tavaliselt väikesed mänguasjad, märgid vms. Eriti väikesed konteinerid, milleks võib olla ka näiteks fi lmitops, nänni ei sisalda ja eriti suured konteinerid, milleks võib olla näiteks veekindel padrunikast, võivad sisaldada ka suuremaid asju, mis seismisele vastu peavad ning pole ohtlikud või keelatud ained. Aardega võib ka kaasneda nõue, et sinna aardesse pannakse vaid kindla ühisnimetajaga asju: mänguasjad, kivistised või mingi teemaga seotud nänn, mida on võimalik vahetada samaväärse kraami vastu, aga võib ka teha EVEJ - ei võtnud, ei jätnud.

Selleks, et geopeitus rutiinseks ei muutuks, leiutavad geopeiturid pidevalt uusi põnevaid peitmisviise ja kohti. Samuti peidetakse aardeid, mis on seotud mõistatustega (mõistatusaare) ja mitmest otsimispunktist koosnevaid (multiaare) aardeid, mille lahti seletamine ka ajule (või jalgadele) lisategevust annab. Ka on Eestis aardeid, mis asuvad kõrgel puu otsas või sügaval vee all ja vajavad leidmiseks erivarustust või ka erioskusi. Mõni aare on leitav aga vaid pimedas ja taskulambi abil.

Peale pidevalt ühes peidupaigas olevate aarete on geopeituritel kombeks korraldada ka sündmusaardeid, mis sisuliselt tähendab seda, et kindlal päeval peavad kõik aaret leida soovivad geopeiturid saabuma ühte kohta, kus siis toimuvad juba ühistegevused.

Alati ei pruugi aga üldse mingit ajastatud ja karpi topitud aaret otsida. Tuleb otsida näiteks veebikaamerat ja lasta endast pilt teha. On olemas ka asukohata aarded, näiteks „Teolt tabatud", mis saab leitud siis, kui kaks või enam geopeiturit satuvad samal ajal üksteisega kokku leppimata ühte aaret otsima.

Geopeituri üks abivahend on ka fotoaparaat, sest näiteks aarde „Kategooriline imperatiiv" leidmiseks on vaja pildistada teatud tunnustega silti.

Geopeitus on vahva seiklus, mis tutvustab tihtipeale uusi põnevaid kohti ja paelub pikaks ajaks. Seigelda saab pere, sõpradega või üksi - elamusi jätkub kõigile.