Sõjavägede Staabi kantselei ohvitseride teenistusleht Paul Nurga kohta algab 18. novembril 1910. Selle põhjal võib järeldada, et samal ajal astus ta tsaariväkke. Aastatel 1914-1917 teenis ta Peterburgis sõjaväe peatehnika valitsuses elektrotehnika jaoskonnas.

Enne esimest maailmasõda abiellus Paul Nurk Alide Namsinguga, lapsi peres ei olnud.

1918-1920 võitles Paul Nurk Vabadussõjas. Loeme lühikest teenistuse kirjeldust:

„18. novembril 1918 astus vabatahtlikuna Kuperjanovi Kaitse Liidu salka ja alustas omal arvel ja algatusel, saksa võimude poolt rikutud telefoni võrku, Tartust alustades, kuni Peipsi järveni ja sealt randa mööda edasi kuni Mustvee alevikuni, looma.

Niiviisi pidas sidet kuni Peipsi Rannakaitse Pataljoni formeerimiseni, kus teda diviisi ülema poolt nimetatud pataljoni side ülemaks sai määratud.

Märtsi kuul 1919, kui enamlased ära kasutades Peipsi ja Pihkva järvede vahelist kitsust Mehikoorma ja Võõbsu ümbruses suuremate väeosadega üle jää meie kaldale tungimist ette valmistasid, sai sõjaväeametnik Paul Nurk Lõuna väerinna juhataja staabi ülemalt korralduse jääd nimetatud kitsuses purustada, mida ta vaenlase piirkonnas ja tema tule all korda saatis, sellega vaenlase peale tungimist selles sihis seisma pannes.

Veel tõi ta ära ühe soomuspaadi 85 hobujõulise mootori punaste tule all ja tõstis hiljem paadi korpuse järvest ülesse, teda Tartusse tuues ja Peipsi laevastikule üle andes. Rannakaitse pataljoni likvideerimise tõttu sai Paul Nurk üle viidud Mereväe Sidesse ja teenis edasi, kui Mereväe Side Peipsi rajooni ülem. Septembri kuul 1919 Merejõudude Juhataja ettekirjutusel, käis oma meestega Vene rannal dessandis Teteritsast kuni Mteschi küladeni, kus kõik Vene rannal olevad paadid ära hävitas ja veel 53 vangi ära tõi.

11.- 13. oktoobril 1919 võttis jälle Pihkva järvel ja Velikaja jõel dessandist juhendajana osa, kus vaenlase välja viskasid ja ise suurtüki kuuli läbi põrutada sai.

Novembri ja detsembri kuul 1919 täitis Rannavalve ja Side ja Päästejaamade insenermehhaaniku ülesandeid."

Eelnevat tõendab „Teenistuse leht" - „Sõjaväe ametnik Paul Nurk, pioneer ohvitseri ametis, sõjategevusest osa võtnud: dessantidest kui juhataja 10.-11. ja 13. septembril 1919 Teteritsa, Samolwa, Anniwo, Sasibino, Kuroksha ja Mteschi külades. 12. oktoobril 1919 niisama Talabski saartel ja Jerschovo külades. 13. oktoobril 1919 dessanti juhtinud Murumetsa küla all. Velikaja jõel raskesti põrutada saanud küla äravõtmisel."

Täielik teenistuse kirjeldus  (väljavõtted): 1.11.1919 kinnitatud sõjaväe ametniku kutses, 1.06.1920 üle viidud 2. diviisi staapi, 15.03.1924 Peipsi rajooni side rühma likvideerimise puhul üle viidud Ratsa rügementi, 15.07.1924 vabastatud teenistusest.

2. augustil 1922 sai teenistuses olles haavata: „Halliku metsas teadmata isiku poolt tulistatud kuuli läbi haavata saanud, läbiv kuulihaav paremas jalas allpool põlve, ajutine töökaotus kuni 40%."

Kaitseväelase atestatsiooni lehelt võib lugeda: „Ümberkäimises alluvatega erapooletult õiglane; oma kohustusi täidab suure hoolega; hea südamega ja kindla iseloomuga; hästi distsiplineeritud; seltskonnas alati viisakas, niisama ümberkäimises kaasteenijatega; riigivarandusega ümberkäimisel kokkuhoidlik."

Kõige hea juures aga oli Nurgal üks oluline viga: „karskus - mitterahuldav."

4. veebruaril 1924 mõisteti talle viis päeva aresti - „purjutas, unustas oma ameti kohustuste täitmise ja ei ilmunud ametipostile."

Vabadussõja võitluste eest sai Paul Nurk juunis 1922 Eesti Vabadussõja mälestusmärgi ja novembris 1928 „Latvija Wabariigi 10 aasta iseseisvuse mälestusmedali."

Mõni aeg varem oli Paul Nurgast saanud asunik Haaslava vallas. 1.mail 1923 sai „tasuta maasaaja" Paul Nurk Järve talu (29,88 hektarit) peremeheks. Põllul rügamiseks ei olnud „admiralil" tervist ega ka tahtmist. Põllutööministeeriumile saadetud avalduses oli kirjas: „Tervislikel põhjustel ei saada talu pidada." Nii rentis Nurk Järve asunduskoha edasi. 1925-1926 oli rentnikuks Mäksa valla mees Kristjan Uiga, kes aga Nurga väitel „kõik kohustused minu ja Eesti riigi ees täitmata jättis."

1926. aastast oli rentnikuks Mihkel Kõiv. 30. aprillil 1930 müüs põllutööministeerium Järve maakoha Mihkel Jüri poeg Kõivule. Omandiõiguse kitsendusena kanti registrisse: „Mihkel Kõivul ei ole õigust Järve maakohta Paul Nurga ja tema naise Alide Nurga eluajal võõrandada ega võlgadega koormata."

27. märtsil 1931 sõlmitud lepingus „Annab Karl Nurk Mihkel Kõivule kõik temale kuuluvad õigused ja kohustused Järve talu peale, niisama krundil leiduva ehitise peale. Mihkel Kõivul ja tema õiguslikel pärijatel on kohustus anda Paul Nurgale ja tema naisele kuni nende surmani tasuta järgmise aasta moona ja tasuta elamiseks elumaja teine pool ühes köögi ja sahvriga, hobuse tarvitamise ühes vastava sõiduriistaga ja iga kuu 25 krooni raha."

Nii olid hundid söönud ja lambad terved. Kõivu pere sai taluomanikuks ja Nurk oli ikka peremees edasi. Parema meelega mängis ta härrat, lõi lulli ja võttis küla peal napsi.

Kohaliku rahva seas oli ta paljude legendide ja juttude kangelane: „Kui ma vilistan, viib Haaslava politseikonstaabel mind vedruvankriga Tartusse. Sinna tuleb mulle laev järgi ja viib mind Peipsi peale. Neil ei ole ju õiget laevastikujuhatajat."

Paul Nurk oli Kriimani Asunikkude Põllumajanduslise Ühingu asutaja ja sekretär 1927-1936, Asunikkude Liidu Kriimani osakonna esimees ja Sillaotsa Algkooli hoolekogu liige.

Seoses mitmete tervisehädadega taotles Paul Nurk aastatel 1928-1940 Eesti riigilt pensioni. Palve jäeti rahuldamata, „kuna: 1) 15. juulil 1924 kaitseväe teenistusest vabastatud mitte tervislikel põhjustel vaid koosseisude vähendamise tõttu; 2) on teeninud kaitseväes 7 aastat, 6 kuud ja 10 päeva, seega vähem, kui vajalik pensioni saamiseks; 3) kaitseväes saadud 15% töövõime kaotus ei võimalda pensioni saamist." Arstid seostasid Nurga haigused - liikuvus paremast põlvest piiratud, krambihood paremas säärelihases, reumaatilised seljavalud, kopsude laienemine jne, ülearuse napsitamisega.

Alkoholilembus sai lõpuks meie loo kangelasele saatuslikuks. Nähes, et muud abinõud ei suuda meest napsivõtmisest võõrutada, valas abikaasa Alide pudelisse viinale lisaks naatriumhüdroksiidi, või nagu rahvakeeles öeldi, seebikivi. Segu tuli aga liialt kange ja raske õnnetus oli käes. „Peipsi admirali" viimane eluaasta möödus voodihaigena väga piinarikkalt. Abikaasat ta enam enda ligi ei lasknud ja Nurka hooldasid elu lõpuni Kõivu pere inimesed.

Paul Nurk suri 24. augustil 1941 ja on maetud Tartu Jaani kalmistule. Lugedes arhiivis Nurga kohta leiduvaid dokumente, saab järeldada, et meie loo kangelasele tehti mitmel puhul liiga. Saksamaal ülikoolis õppinud mees, kes juhatas Vabadussõjas mitu korda dessante ja oli olulistel ametipostidel, kinnitati 1. novembril 1919 sõjaväeametniku auastmes (võrdne lipniku või mitšmaniga). Paljud mehed said hoopis pisemate tegude eest ohvitseripagunid peale. Pensionist loobumise põhjendused olid pigem otsitud, kui tõesed. Eesti riik jäi Paul Nurga ees kindlasti võlglaseks.


Loo kirjutamisel oli abiks Järve talu perenaine, proua Esta Kõiv.