Perearst: Kõige hullem pole mitte laste ülekaalulisus, vaid kodudes valitsev mustus
Kui Külli TÜ arstiteaduskonna 1989. aastal lõpetas, siis oli tööleminek seotud veel suunamisega. Tollal ihkasid paljud tema kursusekaaslased, nagu noored praegugi, suurde linna tööle ja elama. Külli sõnul on temal linnatüdrukuna aga olnud kogu aeg soov elada linna lähedal maal. Aastaid tagasi ehitas pere Mõdrikusse oma maja ja nüüd seal üle kümne aasta elanuna võib ta öelda, et on oma ühe unistuse ellu viinud. Tunneb end täisverelise Vinni valla elanikuna, kel on siin oma kodu, ja sealt ei meelita Soome tööle ka suurem palk.
Erilist rõõmu tunneb aga kogu Vinni perearstide pere uute valgusküllaste ruuumide üle. „Meil vastavad kõik ruumid nõuetele, on soe, avar, nii meie kui patsiendid on uute ruumidega ülirahul," räägib Külli Tamm.
Jutu käigus selgub, et meie perearst Külli Tamm on meie maakonna perearstide seas üks nooremaid. Ei ole see kerge töö, mida meie perearstid teevad, ega ka noorte silmis ahvatlev. Seda enam väärivad imetlust need inimesed, kes on siia jäänud. Meie jaoks ja meie rõõmuks. Osakem olla tänulikud.
NL-aegsest ajast, mil inimese tervis oli peamiselt partei ja valitsuse asi, mitte inimese enda vastutada, on uuem aeg toonud muudatusi mitte üksnes tervishoiu korralduses, vaid ka inimeste suhtumises oma tervisesse. Praegu on inimese kasutuses kogu massimeedia oma võimalustega, mis on tõstnud ka inimeste teadlikkust ning huvi oma tervise vastu. Tänapäeva patsiendid on oskavad tähele panna muudatusi oma tervises, on huvitatud terve olemisest, soovivad oma haigusest jagu saada või kui see ei õnnestu, siis saada leevendustki.
„Mulle meeldivad patsiendid, kes saavad asjast aru, võtavad iseeenda tervisega midagi ette ega jää lootma selle peale, et paljast visiidist arsti juurde juba piisabki." Nagu teistelegi arstidele, teevad ka talle kõige enam muret need, kes ei hooli oma tervisest. Arst kirjutab retseptid välja, arvutist näeb, et need on jäänud kasutamata... Milleks siis arsti juurde minnagi, kui teda kuulda ei taheta võtta? Neid, kes arsti nõuandeid kuulata ei taha, õpetab elu, mis tähendab, nii kurb kui see ka pole, et võib inimest lõpuks tabada tervisekatastroof - väga tõsine haigus. Mõni saab alles siis aru, mis on elus tegelikult tähtis, muutub tolerantsemaks, heasoovlikumaks, mõtiskleb Külli Tamm.
„Minu hinges on lapsed, lastega tegelemine." Kuna lastearstid kadusid ära, siis tuli õppida perearstiks ja selle koolituse Külli Tamm ka läbi tegi. „Lastelt saad positiivse emotsiooni, igas lapses on midagi, mis teeb tuju heaks." Ja kuigi lastearst doktor Külli Tamm pidi ümberkvalifitseeruma perearstiks, ei jäänud tema tööst lapsed päris kõrvale - viisteistkümne aasta jooksul oli Vinni- Pajusti gümnaasiumis kooliarstiks. Kuni ka see süsteem riigis ära kaotati ja kooli jäid alles kooliõed. Kooliarst nägi lapsi ja õpetajaid koolikeskkonnas, jõudis nende probleemidele lähemale, sai kiiremini tõvele jaole. Nüüd on õpilaste ja perearsti vahelüliks Vinni perearstikeskuse kooliõde Merike Laidvee.
Tunnen huvi, mis on ajaga laste tervises muutunud. Selgub, et kõige hullem pole laste juures mitte vähene liikumine ja ülekaalulisus, vaid vanemate vähene hoolimine oma lastest, pühendumine ainult tööle, ja mis seal salata, ka kodudes valitsev mustus.
Nüüd, kus koduviisite enam pole, ei ole arstidel ka täit ülevaadet, millistes tingimustes patsiendil elada tuleb. Praegu sõltub patsiendist endast, kas ta vastuvõtule tulles räägib ka oma isiklikest asjadest või mitte. Sageli on haiguse või kaebuse taga rohkem põhjusi. Patsiendiga suhtlemist on jäänud vähemaks. Hea on see, et diagnoosimine on muutunud täpsemaks, varem ei osanud inimesed tunda huvigi oma veresuhkru taseme või muu näitaja kohta. Arsti hea abiline on nii labor kui arvuti. Labori andmed võimaldavad arstil täpsemalt diagnoosi panna, meditsiini digitaliseerimine annab juurdepääsu patsiendi andmetele - lisaks digiretseptile on arstil juurdepääs digihaigusloole. Näiteks, kui inimene satub arsti juurde eriolukorras, kus ta ei saa rääkida (on teadvusetu), siis saavad arstid arvutist järele vaadata, mida haige ravimisel veel silmas pidada tuleb, kas tal on suhkruhaigus või on ta millegi vastu allergiline vmt. Igapäevaelus lihtsustab digiretsept arsti elu sedavõrd, et enam ei pea ta lahti muukima patsiendi vastust ravimite kasutamise kohta a la „võtsin, teate küll, neid väikseid kollaseid tablette". Digiretseptid on muutnud arstid tohtritest teenindajateks, kes retsepte välja kirjutavad. Apteekritest on juba saanud müüjad, kas siis nüüd on meie kord.
Vanemad inimesed mäletavad ja igatsevad taga vanu aegu, mil Tartu arstid Vinnis käisid majandirahva tervist üle vaatamas. Need ajad ei tule enam kunagi tagasi. Isegi kui Tartu arstid ka siia tuleksid, ei saa nad kaasa võtta kogu vajalikku aparatuuri. Niisama otsa vaadates ja temperatuuri mõõtes arstid enam patsientidele diagnoosi ei pane. Ja kas me seda tahaksimegi? Aeg on palju edasi läinud.
Kokkuvõttes jõuan juba äraleierdatud järeldustele: usaldagem oma perearsti. Tema soovib oma patsientidele ju head. Miks ei peaks me teda siis mitte kuulama? Mis võiks olla veel arsti töö juures suurem rõõm kui see, mis vaatab vastu terveks saanud inimese silmadest? Seepärast liikugem ja nähkem enda ümber rohkem positiivset. Meile on antud ainult üks elu ja see on meie endi kätes.
