Perekond kolis omal soovil Kasahstani asumisele

 (25)
Perekond kolis omal soovil Kasahstani asumisele
Meie pere Kasahstanis sealse kodu lähedal Bolšaja Almatonskoje järve ääres Tian Shani mäestikusFoto: erakogu

„Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadritest näha?" küsib äsja ilmunud raamatu „Minu Kasahstan" autor Katri Kuus ja lisab, et oli enne sinna kolimist tugevasti eelarvamuste kammitsais.

„Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga. See, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe."

Katri Kuus, kes on Keilas sündinud ja keskkooli lõpetanud ning siin ise õpetajana töötanud, oli rõõmsalt nõus vastama Keila Lehe küsimustele.

Kust tuli mõte kirjutada Kasahstani aastatest raamat?

Kasahstani raamatu saamisloos on oma osa Petrone Printi Minu-sarja raamatul "Minu Moldova", mille autori Marje Aksliga juhuslikult internetis tutvusime ning seejärel suhtlema jäime. Meid sidus ühine elukogemus - koduperenaisena mehega kaasas unustatud endises liiduvabariigis ning soov uues elupaigas endale rakendust leida. Marje elab praegu Kanadas, kuid teeb koostööd mitmete Eesti ajakirjandusväljaannetega ning hakkas mindki mingil hetkel tagant utsitama, et ma eestlastele Kasahstani kohta midagi avaldaksin. Marje rääkis minust kui eestlasest Kasahstanis ka Petrone Printi kirjastuse rahvale. Ma ei olnud oma kirjutamisoskuses kuigi kindel, kuid kui ühel päeval saabus Epp Petrone pakkumine kirjutada paar proovipeatükki Kasahhimaast, haarasin sellest võimalusest siiski kinni. Tolleks hetkeks oli minus tekkinud siiras huvi Kasahhimaa ajaloo, kultuuri ja tavade kohta, olin avastanud Kasahstanist nii palju põnevat, et ma lihtsalt pidin seda mingil moel jagama. Nii "Minu Kasahstan" sündiski - peatükk peatüki haaval Kasahstanis elades.

Raamatut lugedes jääb tunne, et jõudsite Kasahstani armuda, oleks vist õigem öelda, et jõudsite selle kauge ja võõra maaga harjuda. Siit ka kiuslik küsimus - kui abikaasa uuesti Almatõsse suunataks, kas läheksite kaasa? Või näiteks mõnda Aafrika riiki?

Kasahstani elama asudes olin väga eelarvamuste küüsis. Suhtusin sealsesse eluolusse üleolevalt ning kriitiliselt, kõik tundus seal olevat halvasti. Eks see kultuurišokk oli! Samas olin põnevil. Lootsin leida midagi uut ja huvitavat ning püüdsin algusest peale lahtiste silmadega ringi vaadata. Ajapikku avastasingi väga rikka kultuuripärandiga maailmanurga. Oma osa oli siin ka minu tööleasumisel kohalikku ingliskeelsesse eelkooli, kus sõbrunesin kohalike inimestega. Kolm aastat Kesk-Aasias muutis minu arusaamist väga paljudest asjadest, muutusin hulga tolerantsemaks ning õppisin asju laiemalt nägema. Hakkasin hindama eripära ning nentisin, et kahjuks muutub maailm aina enam ühenäolisemaks. Inimesed ju pettuvad, kui ei leia ükskõik millises suurlinnas nurga pealt harjumuspärast McDonaldsit, mida Kasahstanis, muide, ei olnudki! Kuigi kasahhidki võtavad jõudsalt üle kõike euroopa- ja ameerikalikku, on Kasahstanil praegu veel olemas "oma nägu".

Kui oleks võimalus elama asuda ükskõik millisesse maailmanurka, eriti just Aasiasse või miks mitte ka Aafrikasse, ei mõtleks me kuigi pikalt - läheksime kindlasti! Kesk-Aasia riikidest on mulle sümpaatne Usbekistan, kuid kui tee viiks tagasi Kasahstani, naaseksin rõõmuga ka sinna - jäi ju suur osa sellest kogu Lääne-Euroopa suuruse pindalaga maast meil veel avastamata. Loomulikult olenevad taolised valikud praegu eelkõige meie tütarde haridusteest, tahaks neile vähemalt mõneks ajaks stabiilsust pakkuda.

Olete juba mõnda aega tagasi Brüsselis. Millega tegeleb teie abikaasa, millega teie ise, kuidas läheb lastel?

Minu abikaasa Erik on tagasi "ühe rahvusvahelise suurfirma peakontoris", kui kasutada raamatu sõnu ehk siis töötab firmas Toyota Europe. Tean, et temagi süda jäi Aasiasse.

Loe veel

Mina juhtusin Belgiasse tagasi pöördudes olema õigel ajal õiges kohas ning olen väikese koormusega ametis eesti keele ja kirjanduse õpetajana Euroopa Koolis. Euroopa Koolide süsteem on loodud euroametnike laste jaoks, et neil oleks välismaal elades võimalus koolis oma emakeelt õppida. Lisaks tegutsen õpetajana vastavatud Belgia Eesti Koolis, mis toimub 1-2 korda kuus pühapäeviti ning kus keskendume Eesti kultuuri, ajaloo ja looduse tutvustamisele ning anname põhilisi keeleteadmisi nendele väikestele eestlastele, kelle koolitee kulgeb Belgias inglis-, prantsus- või flaamikeelsetes koolides. Huvi kooli vastu on Belgia-eestlaste hulgas väga suur - kooli nimekirjas on üle saja 2-11-aastase lapse. Seega, tööpõld on lai!

Meie peretütred - 12-aastane Merit ja 14-aastane Marite jätkavad Belgias õpinguid oma armastatud Briti koolis, kus nad taaskohanesid kiiresti ja kergelt ning kus mõned vanad semudki olid ootamas. Rahvusvahelistes koolides õppides ongi kõige kurvem see, et seal õppivate laste pered on liikuvad ning sõprade lahkumised paratamatud.

Sel aastal olete iseseisvuspäeva nädalal Eestis. Kuidas tähistasite Eesti riigi sünnipäeva Almatõs ja Brüsselis?

Kuna Belgias elab palju eestlasi, siis Brüsselis tähistasime vabariigi aastapäeva sõprade seltsis ikka väikese peoga. Pidulaual olid sel puhul loomulikult vaid eestipärased road. Oleme käinud ka Brüsseli kuulsale Pissivale Poisile Eesti Vabariigi aastapäeva puhul eesti rahvariideid selga panemas ning seda kaema tulnud turistidele Kalevi kommi jagamas.

Almatõs tähistasime kodumaa sünnipäeva tavaliselt koogisöömisega pereringis ning vaatasime mõnd Eesti ajalugu käsitlevat filmi. Laste lemmik on jätkuvalt "Tuulepealne maa", kuid nad vaatasid huviga ka James ja Maureen Tusty dokumentaalfilmi "Laulev revolutsioon". Pean võõrsil elades laste isamaalisuse säilitamist väga oluliseks.

Kes oli Keila koolis teie eesti keele õpetaja ja mis aastal te lõpetasite?

Lõpetasin Keila 1. Keskkooli 1989. aastal. Õpetajatest on mind vast kõige enam mõjutanud minu algklasside õpetaja ning hilisem kolleeg õp Ilga Riga. Arvan, et tema isiksusel on suur osa ka minu elukutsevalikul - lõpetasin Tallinna Pedagoogikaülikooli pedagoogika ja algõpetuse metoodika erialal ning töötasin peale seda mitmeid aastaid Keila Algkoolis algklasside õpetajana.

Eesti keele õpetajatest on mul eriti eredalt meeles õp Ene Liivaste, kes suutis 4.-5.klassis mind niimoodi innustada, et juturaamatu lugemisest kujunes mulle eriline preemia - mäletan, kuidas pidin tund aega klaverit harjutama , "Doktor Doolittle'i jutud" maiuspalana klaveri peal ootamas!

Teie e-maili aadress algab sõnadega keilakatri. Millest tunnete kõige rohkem puudust Keilast eemal olles?

Eestist ja Keilast olen ära seitsmendat aastat, aga veedan siin alati nii jõuluvaheajad kui ka suvekuud. Meeldib see, et Keilast saab ühtmoodi kiiresti ja mugavalt nii linna teatrisse kui ka maale ja mere äärde. Rõõm on näha, kuidas linn areneb ja õitseb. Siia saabudes on mul alati aga tunne, nagu poleks vahepeal ära olnudki. Ma ei saa öelda, et ma Keilast eemal olles millestki sügavalt puudust tunneksin, kuid eriliseks kohaks on ja jääb minu jaoks Keila Algkooli maja. Suhtlen praegugi elavalt kunagiste kolleegidega ning kohtun peaaegu alati, kui Keilas olen, ka oma armsate endiste õpilastega, kes nüüdseks on jõudnud algkoolist gümnaasiumisse.

Paik, mida alati kindlasti külastan, on Keila raamatukogu, mille riiulite vahel olen nii-öelda üles kasvanud: minu ema on elupõline raamatukogutöötaja.

Loodan väga, et raamatukogu ei pea uutesse ruumidesse pääsemist väga kaua ootama.

Keilas elavad kõik mu lähimad sõbrad ja sugulased, kelle kaudu tunnen end jätkuvalt täisverelise keilakana. Keila on ja jääb minu koduks.
_______________________________

INFO

Katri Kuus on sündinud 30. mail 1971 Keilas.

Enne abiellumist kandis perekonnanime Meriniit.

1989. a lõpetas ta Keila 1. Keskkooli.

1994. a lõpetasTallinna Pedagoogikaülikooli pedagoogika ja algõpetuse metoodika erialal.

1994-2005 töötas algklasside õpetajana Keila Algkoolis.

2005-2008 elas Belgias, Brüsseli rohelises eeslinnas Tervurenis.

2008-2011 elas Kasahstanis, Almatõs.

2011 kolis koos perega tagasi Belgiasse.

Katri abikaasa Erik Kuus on samuti Keilast pärit, neil on kaks tütart: Marite Helena (sünd 1997) ning Merit Kristin (sünd 2000).