On see... hea tervis? Palju sõpru? Suur sissetulek? Huvitav töö? Midagi, mille olemasolust ma isegi teadlik ei ole, näiteks õnnetustevaba elu? Või toob mulle rahu meenutus hetkedest oma lahkunud lähedastega?

On see heameel oma lastest, kellest üks laulukonkursil ja teine spordivõistlusel esikoha saavutas? Või enam kui 100 laiki lõunasöögi pildi all, mille eile Facebooki postitasin?

Elu on kirev. Inimesed on erinevad ja huvitavad. Ühele toob rahu midagi, mis teeb teise rahutuks. Küll aga on tänapäeval raske aru saada, mis on näiline ja mis tegelik. Sotsiaalmeediakanalites kohtab tihti pilte rõõmsatest ja naeratavatest lastest ning õnnelikest ja ühtehoidvatest paaridest. Aga tegelikult– milline laps naeratab 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas või kes on oma kaasaga pidevalt õnnelikult ninapidi koos? Arusaadav, et teistele püütakse näidata enda paremat poolt ja elu ilusamaid hetki, kuid mõnikord tundub, et olemasoleva hea ja ilusa eksponeerimisele keskendudes peidetakse pealispinna all peituvad ja lahendamist vajavad probleemid. Kas siis inimsuhetes, tervises, rahaasjades või mõnes muus valdkonnas. Või kulutatakse mõttetult aega, mida võiks veeta lähedastega.

Naisteajakirjad armastavad kirjutada hästi toime tulevatest säravatest lapsevanematest, kes keskenduvad ainult oma lapse või laste heaolule, jättes enda vajadused tagaplaanile. Sellised lood tekitavad minus tunde, et olen halb lapsevanem. No ei suuda mina olla iga päev särav ja rahulolev ning sõidutada oma lapsi kolme eri trenni või laulutundi.

Samuti vajan aega olla ilma lasteta. Õnneks leidub aegajalt ka artikleid tõsisematel teemadel ning neid, mis räägivad psühhoanalüüsis kasutatavast mõistest „piisavalt hea ema“. See on ema, kes ei jäta last hooletusse, kuid ei hoolitse ka üle. Lapsel peab olema vabadust ise maailma avastada
ja tegutseda ning vastavalt eale vastutust võtta. Piisavalt hea ema on kindlakäeline, osates hoida tasakaalu lapse ja ülejäänud pereliikmete vajaduste rahuldamise vahel. Ta oskab toime tulla enda probleemidega ilma lapsi kahjustamata. Piisavalt hea ema on rahulolev, tal on see „sisemine rahu“ isegi siis, kui toanurgas on mõni tolmurull või hommikused pudrutaldrikud ootavad pesemist, sest ta teab – ma püüan anda olemasolevates oludes endast parima. Üle oma varju ei hüppa teatavasti keegi. Kui raskused tunduvad ületamatud, siis julgeb piisavalt hea ema seda tunnistada ning vajadusel abi otsida ja edasi liikuda.

Heaks sisemise rahu tekitajaks on kindlasti ka suhtlemine – inimestega, otse, silmast silma. Ilma ekraanideta, mis võivad meie öeldut mõnikord moonutada nii, et vastaspool meie kirja pandud sõnadest hoopis teisiti aru saab. Silmavaade, kallistus ja südamest tulevad sõnad – neid jääb aina vähemaks, kuid just seda on meil järjest rohkem vaja üksinduse peletamiseks. Kõigil on kiire ja arvuti või telefoni vahendusel saab ruttu vajalikud asjad aetud. Aga millal sa tegelikult oma hea sõbrannaga viimati südamest südamesse rääkisid? Nädal, kuu või kolm kuud tagasi? Millal sa oma vanaemale helistasid? Millal ema kallistasid? Millal lapse jaoks aega võtsid ja teda päriselt kuulasid?

Olles tol pühapäevahommikul lapsega mõtisklenud ja arutlenud, et inimesed on erinevad ja kõigi jaoks tähendab sisemine rahu erinevat asja, jõudis ta järeldusele, et „siseminerahu on see, kui sul on hea olla“. Tõepoolest – oleks meie elus rohkem selliseid hetki, kus meil on tõeliselt hea olla. Et meie ümber oleks inimesi, kellega päriselt suhelda. Niikaua kui meie rahu ja heaolu ei tule kellegi teise arvelt, on see ju ainult positiivne. Olles ise rahulolevad, jagub meil aega, lähedust ja armastust ka teistele, olemaks piisavalt hea ema, vanaema, abikaasa.

Olgu teil hea olla ja kuhjaga sisemist rahu!

Kaunist emadepäeva, kallid emad!