Sellest anarhiast ei jäänud puutumata ka Ambla vald nagu võime lugeda 3(16) oktoobri 1917. aasta Tallinna Teatajast, kus kirjutati järgmist: „Nagu Paide maakonna komissar telegraafi teel teatab, on öösel wastu 1. oktoobrit Rawakülas kolm Wene soldatit sealse elaniku Jüri Kuke surnuks lasknud, kes kedagi naisterahwast soldatite pealetükkimise eest püüdis kaitsta". Segadus oli suurenenud veelgi peale enamlaste võimuhaaramist 1917. aasta oktoobris. Natuke jõudu kogunud, olid nad kõrvaldanud madruste abiga võimult Eesti Maanõukogu poolt ametisse pandud Ajutise Maavalitsuse, hävitanud omavalitsused ning kehtestanud hirmuvalitsuse. Karistamatult tegutsesid nõukogud, komiteed ja punakaart. Arreteeritud ja Tallinna vanglasse oli saadetud ka Ambla kirikuõpetaja Johann Theodor Will-berg, paljud kohalikud omavalitsuse- ja seltskonnategelased varjasid end või olid repressioonide kartusel ära sõitnud.

Kui vaherahu Saksa ja Vene vägede vahel 18. veebruaril lõppes, asusid sakslased Mandri-Eestit vallutama ja kui enamlastel põgenemisega kiire hakkas, otsustas põranda all ettevalmistusi teinud Päästekomitee Eesti iseseisvuse välja kuulutada.

Sellekohane „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" avaldati rahvale 1918. aasta 24. veebruari pärastlõunasel ajal, kui Tallinna komandant kapten Konstantin Rotschild selle pangahoone ette kogunenud rahvale ette luges. Iseseisvuse väljakuulutamisest kohtadele (toim - erinevatele piirkondadele) teatamine oli raskendatud, sest posti-sideasutuste tööd jälgisid tähelepanelikult enamlaste määratud komissarid.

Amblas saadi sellest teada hiljemalt siis, kui postkontori ülem Schüts 25. veebruari hommikul Aegviidu postkontori ülemale ja kohaliku omakaitse juhile Ed. Piibemannile helistas ja teatas, et Ambla punased ähvardavad korraldada „veresauna" ning palus omakaitsemehi appi. Ed. Piibemann oli saanud öösel Tallinna posti-telegraafi komandandilt Theodor Käärikult sellekohase teatega telegram-mi ja Tallinna rongilt trükitud manifesti.

Saanud Amblast palve, koguti Aegviidu mehed ja istuti regedele ning võeti suund Amblasse. Teepeal pöörati sisse Jäneda mõisa, kus satuti peale kohalikele punastele püsside väljajagamise ajal ning tehti nad ilma vastuhakuta relvituks. Jätnud sinna neljamehelise valvemeeskonna, jätkati teed Ambla suunas.

Amblasse sissesõidul kohtuti Aravetelt taliteed mööda tuleva kahekümnemehelise regedel kodupoole rühkiva Vene sõjaväeosaga. Teatanud neile Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ja kontrollinud relvastust, lubati neil teekonda jätkata.

Sõitnud Amblasse sisse, käidi kõigepealt majaomanik Normanni juures olukorra kohta teateid hankimas. Normann soovitas sõita mõni maja edasi Udu kõrtsi, kus asus punaste staap. Jõudnud sinna, jooksis Ed. Piibemann mõne mehega sisse, kuid sinna oli ette helistatud ja ruumid olid tühjad. Siis jooksis sisse erutatud pr Pauliine Witsi (sünd Kaasik), hüüdes: „Punased ka siin! Tulevad Prümli poolt suure vooriga!". Jooksnud välja, veenduti, et Prümli poolt oli üle välja tulemas suurem salk sõdureid ja erariides mehi. Näha oli umbes 20 hobust regedega, surnuaia ja kirikuõpetaja maja taga võis neid rohkem olla. Mehed olid regedelt maha tulnud ja seisid vaikselt, ainult voori tagumiste hobuste juures oli liikumist märgata.

Omakaitselased istusid kohe regedele ja kihutasid kiriku ette. Jõudnud punaste juurde, luges Ed. Piibemann neile Eesti iseseisvuse väljakuulutamise telegrammi ette ja nõudis sõjariistade loovutamist. Kuna punased ei vastanud ega liigutanud ennast, kordas ta nõudmist ja haaras lähema mehe püssist kinni, et seda ära kiskuda. Sama tegid ka Jaan Roosileht ja Eduard Luur. Järsku kõlas punaste tagumiste regede juurest kaks pauku. Kuulid vihisesid üle peade. Algas tulevahetus. Punastel oli parem positsioon surnuaia müüri taga. Aegviidu mehed olid lageda tee peal, kust peatselt tõmbuti majade varju. Siin langes esimene mees, Hans Rekka, kes kirikumehe maja taha joostes sai kuuli selga ja kukkus. Rudolf Kaalmann, hoides end jämeda tamme taha, tulistas mitte punaseid, vaid nende valgeid hobuseid, et teha nende põgenemine raskemaks. Gustav Tiismann sai ühe maja kotta taandumisel rinnust haavata ja suri vaatamata esmaabi saamisele. Jõudnud kirikumehe majja, läks Ed. Piibemanni püss rikki. Meeste kirikumehe majja tõmbudes avati selle pihta äge kuulipildujatuli. Soojamüüri varjus olles parandas Luur Piibemanni püssi ära. Nad väljusid majast ja jätkasid tulistamist, Piibemann maja varjus ja Luur kuuri nurga tagant. Sihtmärgiks oli surnuaia piirdemüüri peale asetanud punaste kuulipilduja. August Matsberg, liikudes lahingu ajal plangu taga, sai jalast haavata, kummardudes haava vaatama, tabas kuul teda rindu.

Lahingu ajal liitusid Aegviidu omakaitselastega ka Ambla mehed, mida meenutab üks nendest, A. Strömberg, nii: „Olin 19 aastat vana, elasin isatalus 1 km Amblast. 25. veebruaril kuulsin, et vabar. välja kuulutatud ja Aegviidu mehed on Ambla kutse peale appi tulnud. Tulime ühes Johannes Luurberg (umbes 30 a.v.), Joh. Neidar (miilitsa vangivalvur 30 a.v.), Erich Niimann (21 a.v. majaomaniku poeg) Osk. Ebruk (23-24 a. v.) majaomaniku poeg Ambla alevis. Saime Aegviidu meeste koormast püssid ja hakkasime neile appi punaseid tulistama".

A. Strömberg ja tema kaaslane ronisid apteeker Unti maja katusele ja hakkasid end korstna taha hoides vaenlase kuulipildurit tulistama. Vaenlase kuulipilduja töötas veel ca pool tundi, mille jooksul kaks punast tabamuse said. Seejärel ei julgenud keegi enam kuulipilduja lähedusse minna. Kui vastase kuulipilduja vaikis, kutsus Ed. Luur mehi tormijooksule, sai aga välja joostes kohe lõhkeva kuuliga käest raskesti haavata ja tuli kiiresti Aegviitu saata. Kergelt sai istmikust haavata ka Robert Randmann. Luuri kisa „Jookseme tormi, poisid!" peale hakkasid punased vähehaaval taganema. Kui omakaitse mehed ringiga surnuaia müüri taha jõudsid, nägid nad veel vaid üksikuid üle välja jooksjaid.

Neid taga ajama ei hakatud, sest lahing oli kestnud juba 2-3 tundi. Oma haavatud ja surmasaanud, peale kuulipilduja juures langenu, jõudis vaenlane taandumisel kaasa viia, kuid maha jäi sõjariistu ja vilja, loomarasva ja tallanahka, mis vii-di küll miilitsamaja hoovi, kuid juba paar päeva hiljem sissetulnud sakslaste kätte langesid.

Aastaid hiljem on maja- ja kaupluseomanik pr Smirnov meenutanud Ambla lahingut nii: „Nägin, kui Ambla mehed võtsid regede pealt püssid ja hakkasid punaseid laskma. Ambla meestest, kes lahingust osa võtsid, tundsin ära Albrechti, Niimanni ja Stömbergi. Lahing Amblas kestis videvikuni. Minu maja sai ka punaste kuulipilduja ja püssitulest läbi lastud ja hulga majakraami purustatud. Punaseid oli palju rohkem kui Aegviidu mehi, juba hobuseid oli üle 40. Punastel jäi taganemisel maha palju mitmesugust kraami ja 7 hobust surnutena".

Kunagise Aegviidu omakaitse juht Ed. Piibelaan (Piibemann) kirjutas 6. aprillil 1937 Ambla lahingut meenutades: „Muidugi olid kõik lahingukaaslased iseseisvuse väljakuulutamisest suures vaimustuses tegutsesid täie hooga ja julgusega, kuid iseäranis heameelega tuletan meelde Aegviidu raudteelasi, kes algusest peale kõik kaasa tegid elu kaalule pannes".

Ambla lahingus 25. veebruaril 1918. aastal langenud raudteelane Hans Rekka, taluperemees Jänedalt Gustav Tiismann ja puukaupmehe sulane August Matsberg, olid esimesed Eesti Vabariigi eest langenud Järvamaal ja ühed esimestest Eestis.

Artikkel on valminud Ambla Vallavalitsuse tellimusel Eesti Vabariigi 95. aastapäeva auks.

Koostaja Henn Sokk (jaanuar 2013)