Pilistvere kogudus saab 790-aastaseks

Ajaloost

Algav aasta on kogudu­se ajaloos eriline, sest ko­gudus saab 790 aastaseks. Kiriku tornimüüris on ki­vitahvel, millele raiutud aastanumber 1222. Et ees­ti katoliku kiriku ajastust 13.-16.sajandil on suhteli­selt vähe informatsiooni, nii pole ka selle aastaarvu kohta lähemalt palju tea­da. Kuid nagu me üldise­mast Eesti ajaloost teame oli see kristluse tuleku aeg ning siinsed alad jäid Lää­ne-Euroopa mõjusfääri. Ilmselt toimus aastal 1222 kohaliku kihelkonnavane­ma ristimine, mis tähistab ka koguduse algust.

Ühest kirikuürikust leiame aga juba aastast 1234 Pilistvere preestri all­kirja, mis toonastes oludes oli erakordne, sest tavali­selt preestrid nii väikestes­se kohtadesse ei jõudnud. Kirikutööd tegid jutlusta­javennad ja mungad.

Pilistvere kogudus ongi rajatud tsistertslaste ven­naskonna poolt, kes olid hinnatud oma aiapidamise ja põlluharimise oskuste poolest. Kristlik misjon toetus teadmiste toomisele põlluharimises ja aiandu­ses. Pilistvere kindluskirik on ehitatud alates ca 1250 - 1343. Ehituse lõpuaas­ta on teada, sest siis said valmis kirikuvõlvid ja sel­lekohta on leitav kirjalik märge. Seega võttis kiriku ehitus aega üle kolmvee­rand-sajandi! Nii pikaaeg­ne ehitus sai olla edukas vaid kohalike inimeste toel ja kaasabil.

Kirikuhoone on kanna­tanud kahe suurema sõja ajal üsna rängalt. Liivi sõja (1558-1583) järgselt oli olukord ilmselt nii halb, et arutleti ka koguduse liit­mist Põltsamaa või Kolga-Jaani kogudusega. Et aga ühe koguduse territoorium oleks liiga suureks läinud, jäi Pilistvere kogudus siis­ki alles. Põhjasõja (1700-1721) järgselt oli kirik taas halvas seisus, pikalt oli kirik vaid laudkatusega. Suurema remondini jõu­ti alles 1856, mil kirik sai oma suuremalt osalt täna­seni säilinud üldime. 1905 aasta andresepäeva tormis süütas pikselöök torni põ­lema, mis seetõttu kukkus katusele. Tsaariaja keeru­listel aegadel torni ja ka­tust taastada ei suudetud. Algne ilus gooti-katus on taastamata tänaseni, kuid ärkamisajal 1990 suude­ti taastada ilus sihvakas torn. Väiksemaid sisere­monte on tehtud enne teist maalilmasõda ja nõukogu­deaja lõpul.

Pilistvere kirikumõis oli 964 hektarit. Kogudusel oli enne nõukogudeaja al­gust 17 hoonet, millest 11 hävitati. 1941 aasta nõu­kogude armee taandumisel sakslaste ees musta maa taktikaga süüdati meie ko­guduse Risti abikirik Ima­veres, 1960-natel tõmmati maha mädanema jäetud pastoraat. Omamoodi ime on olnud ajaloolise pasto­raadi taastamine, mille mõttekusse uskujaid oli üsna vähe, kuid praegu on see hoone elava koguduse töö keskuseks. Lisaks on endise lauda varemetele rajatud suveköök ja hävi­nenud leerimaja vareme­tel toimetab suvekohvik Ingel.

Tänapäev

Kõik, mis sündis Pilist­veres ärkamiseajal on oma­ette ajajärk ja distantsilt eraldi süvenemist väärt. Just ärkamisaja vaimsuses paistab kõige eredamalt välja kiriku roll ja vajadus väärtuste kandjana, mis ühel ajal võivad inimestele olla väga ebameeldivad nii, et keegi neist kõneleda ei taha. Samas ustavalt alal hoitud õigetele väärtustele toetuv kodanikkond muu­dab õigel hetkel ühiskon­da, riiki ja kogu maailma. Ei saa kindlasti alahinnata ärkamisaja sündmusi, mis toimusid siinsamas, meie kihelkonnakeskuses.

Küllap praegune noo­ruslik energia on andnud palju rõõmu ja julgust unistusteks ning annab lootust tulevikus, et elu maal on võimalik ja mõ­testatud. Eelkõige noorte abiga on kogudus löönud kaasa kogukonna edenda­mises ja erinevates ette­võtmistes, andes aktiivset panust maalelamise rõõ­mudesse. Kõige nähtavam osa on vanade parkide korrastamine, järve puh­keala parendamine ja Ingli kohvik. Toimuvad noorte­õhtud, koolitused, laagrid ja seminarid. Kogukonna inimestel on võimalik ka­sutada taastatud pasto­raadimaja nii leinas kui rõõmus - peielauast pul­madeni. Kogudus tegutseb usus, lootuses ja armastu­ses, et siiski on võimalust ja põhjust tegutseda ning veel ei ole aeg käega lüüa. Kuigi nähtavad märgid meie ühiskonnas tihti väga julgustavad ei ole. Mõtle­ma paneb kirikuhoonete olukord siin ja mujal: see, mis sai rajatud esivanema­te usus talgutööna on ini­meste poolt hooletusse jäe­tud ja lagunemas. Küllap on ka see prioriteetide ja väärtusvalikute küsimus, mis justkui peeglina meile näitab ühiskonna vaimseid valikuid.

Tulevik

Kogudus vaatab sama murelikult tulevikku nagu ilmselt suurem osa inimes­test kogu maailmas. Kuid kindlasti hoopis erinevatel põhjustel, kui hetkemu­red mõista annavad. Kaks tuhat aastat kristlikku kirikut ja 790 aastat tööd inimestega koos Pilistve­re kihelkonnas annavad julgust ja selgust mõelda, et praeguse ajastu argi­mured on üsna mööduvad. Kindlasti ei ole Kreeka pankrot, finantsasutustekokkukukkumine või bör­siindeksite tõusud ja lan­gused inimeseksolemise kesksed küsimused. Meie püsimajäämine ei sõltu kindlasti euro püsimisest. Eestlastena peaksime seda kindlasti teadma, kes me viimase saja aastaga oleme üle elanud nii mõnedki eri­nevad rahasüsteemid.

Ühe kogukonna jaoks on hoopis olulisem koostöö ja julge kodanikkond. Inime­sed, kes valutavad südant ja mõtlevad kaasa kihelkonna asjades ning otsivad võima­likult suurt ühisosa asjade korraldamisel. Me oleme olnud talgutöö ja ühistege­vuse rahvas - külakorda ehitasid meie esivanemad üksteisele laudad, saunad ja muu vajaliku. Ühiselt tuldi kokku, et ehitada kirikut, rahvamaja või koolimaja. Inimesed mõtlesid kaasa, ütlesid välja arvamuse ja andsid oma panuse.

Aasta tagasi kodani­kupäeval kõneledes tabas meie president Toomas Hendrik Ilves ilmselt prob­leemi tuuma kui ütles: „Me peame lahti saama kol­hoosist meie mõtlemises". Seda ei ole kerge endale tunnistada, kui palju ühe ajastu valed meid siiani ek­sitavad. Aga enam ei ole ju kolhoosikorda ega ka mõi­saaega, et lasta sel köiel lohiseda. On vaid üks riik ja üks rahvas - meie enda riik ja meie ise rahvana.

Lootus

Kogudus elab lootuses, et saame hea lõpuni viia suure pastoraadihoone taastamise, mis viimased 18 aastat on võtnud ko­guduse ressursi ja tähe­lepanu. Kaks viimast lu­merohket talve on toonud välja väga rängad katuse ehitusvead ning katuse remondi rahastamiseks otsime aktiivselt võimalu­si. Kuigi mure on hetkel väga suur, vaatame siiski lootuses tulevikku ja mõt­leme juba kiriku remondi­le. Pilistvere kirik on üks Eesti vanimaid kirikuid ja väärib head hoidmist järel­tulevatele põlvedele.

Lootus on ka igas ini­meses, kes on kaasa löö­nud ühistes ettevõtmistes - kohale tulnud, kaasa rääkinud ja jõudu mööda aidanud. Lootus on tehtud talgutöös, haljastuses ja ehituses, millele kogukond on käe külge pannud. Loo­tus on noortes, kes laula­vad, tantsivad ja oma rõõ­mu teistega jagavad.

Aga esiti peab inime­ne oma lootuse Looja pea­le panema, et Tema kõik hästi ja targalt korraldab. See tähendab, et me ei pea koormana kandma mu­resid, mis meile ei kuulu. Küllap on Jumalal plaan ka kasuahnetele rahaju­maldajatele, kes igal sam­mul püüavad rõhutada kui tähtsad on aktsiahinnad või börsiindeksid. Küllap on Jumalal lahendus ka tilkuva pastoraadi katuse jaoks juba ette valmista­tud. Meie vastutus on siin ja praegu oma kodu, oma küla ja oma kogukonna ees. Meie võimuses on siin asju paremini ja targemalt teha, et see, mille meie pä­randame oma lastele pü­siks samuti 790 aastat ja rohkemgi.

Küllap anname teada kogukonnas erinevatest sündmustest seoses kogu­duse aastapäeva tähista­misega. Julgustan osa võt­ma, ettepanekuid tegema ja kaasa aitama. Koos me jõuame ikka rohkem.

Rõõmu ja julgust jõulu­ajal ja tuleval Issanda aas­tal 2012.