Pillerpäkad Europeadel Tartus
Imavere naisrahvatantsurühm Pillerpäkad võttis sellest osa ja tegid ka vabatahtlikute abilistena tööd. Kolm meist - Tuuli, Mai ja Eveli olid Läti tantsurühmadele giidideks ja ülejäänud naised olid Tamme Gümnaasiumis komandandid.
Inga
Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks saanud. Europeadest osa võttes nii tantsijana kui ka vabatahtliku abilisena, ei olnud meil tegelikult ettekujutust, mis meid ees ootab.
Mina kaifisin kõiki Tartus veedetud päevi. Kuue päeva jooksul sai oldud koolis komandandiks, ise näidata oma tantsu- esinesime kahel korral tänavaesinemistel ja ühel korral avakontserdil kõigi naisrühmadega koos. Sai ka osa simmanitest Tartu Raekoja platsil ja pidu jätkus veel kella kolmeni öösel Püssirohukeldris.
Koolis valvekordade ajal sai meenutatud juba unustatud sardiinlaste rahvatantsusamme, sain teada et taanlastel on ka ristpulkade tants, kuid seda tantsivad ainult mehed ja sai neile õpetatud oma eesti ristpulkade tantsu, mida tantsivad naised.
Tore oli. Need kuus päeva veetsin nagu kusagil teises maailmas.
Anneli
Osalemine Tartus toimuval Europeadil oli vahva kogemus. Elasime nädal aega Tartus ja nautisime selle linna hüvesid ja Eestimaa suve.
Eriline oli see Europeade seetõttu, et olime festivali ajal ka vabatahtlikena tööl. Olime kuuekesi Tartu Tamme Gümnaasiumis komandandid, mis tähendas seda, et 12 tundi tööl ja 24 vaba. Loomulikult ei kasutanud me seda 24 tundi puhkamiseks, vaid ikka tantsimiseks. Päeval tegime oma kohustuslikud esinemised ära ja siis õhtul jälle Püssirohukeldrisse tantsima ja nii 5 päeva jutti. Selle 5 päeva sees suutsin mina Tartu linnas ära eksida, saime süüa ja juua Austraalias elavate soomlaste kulul, elasime 9 naisega 2 toalises korteris ja kohtusime vanade sõpradega eelmistelt Europeadidelt.
Mai
Minu Jaoks oli väga tore Europeade ja seda just sellepärast, et see toimus Eestis ja Tartus. Nagu eestlastele kombeks oli palju pingutatud selle õnnestumise nimel. Oma eelnevatest Europeadel käimise kogemustest võin öelda, et nii hästi ei ole kusagil toitlustatud kui Tartus .Väga hästi oli ära kasutatud ka Tartu linna kodusust ja õdusust lavade ja esinemispaikade näol. Kõik oli väga hästi , kompaktselt ning mugavalt seatud. Palju andis juurde ka Hansapäevade ja -laada toimumine samal ajal ning ilmgi soosis meid, kuigi vahel viskas vihma ka, aga see jahutaski veidi....
Samuti oli mul esmakordne võimalus olla nii osaleja kui ka vabatahtliku abilise - giidi rollis. Minul oli 2 Läti täiskasvanute rahvatantsurühma, kellele pidin nõu ja jõuga abiks olema . Esialgsed kartused osutusid asjatuteks ja pöördusid hoopis meeldivateks elamusteks ja kogemusteks, eriti väljasõit Tartust maapäevale Põlvamaale, kus lätlasi võõrustati segarahvatantsurühma „Vihista viisku" poolt väga lahkelt mitme ekskursiooni , laevasõidu ja vägeva õhtuse kontserdi ja ühistantsimisega, millest minagi osa sain. Samuti ei saa unustada õhtuseid simmaneid Püssirohukeldris, öiseid jalutuskäike linnas jpm. Kogu seda melu ja tunnet ei ole võimalik kirja panna, seda peab ise kogema ja uskuge, see on palju väärt...
Ei saa ka mainimata jätta, et meil rühmaga oli tänu Helile oma mõnus privaatelamine ja võimalus autoga linnas liikuda. Tore oli ka, et meie rühma esinemisi jälgisid peresõbrad ja -tuttavad, kes nii vahvalt lava ääres ergutasid ja meile kontsertidel aplodeerisid. See tegi südame soojaks.
Lõpuks lisaksin ühe peakorraldaja Valdo Rebase väga õiged sõnad, mis minu arust ütlevad kõik selle 2011 aasta Europeade kohta - tänan ka Tallinna linna, et nad Europeadest loobusid - nii ilusat pidu ei olekski Tallinnas teha õnnestunud.
Tuuli
Europeade Tartus 2011 oli eriline ja jääb kauaks meelde. Paljuski sellepärast, et sai tehtud vabatahtliku tööd, abistada suurürituse korraldamisel. Kuna olin Läti lastegrupi „Veja Zirdzins" giid, nägin eelkõige nende kogemusi Eesti Europeadel. Lapsi oli Lätist kõige rohkem ja nende tantsimine oli perfektne. Mis pole ka imekspandav, kuna rahvatantsuga alustatakse 3-aastaselt. Samuti oli neil laialdasi kogemusi - Europeadest võeti osa 5.aastat (alates ajast, mil lapsi Europeadele esinema lubatakse). Seetõttu tundsin end väga hästi kui mitmel korral kiideti nii Tartu linna, eestlaste külalislahkust ja organisatoorset poolt, rääkimata sõbralikest inimestest ja maitsvatest toitudest. Tean omast käest, et panna 8-12-aastaseid lapsi võõral maal võõraid toite sööma - see on saavutus!
Meeldejäävaid hetki oli palju, kõikidest jääb pikaks ajaks hinge imeline tunne. Nauditav on vaadata erinevate rahvaste ja kultuuride segunemist. Tänavaesinemised (nii palju kui neid nägin) jätsid kustumatu mulje, rahvatants ja -muusika on riigiti väga erinev ning iseloomustab kohalikku kultuuri hästi. Türgi ja Läti lastega sain isegi tantsuringis kaasa lüüa, alati on tore, kui rahva seast tantsima kutsutakse.
Meeldejäävamaid hetki: rahvaste tantsud tänavatel; Pillerpäkad külalistena Tartu linnas, esinemised ja ühised Püssirohukeldri külastused; suurepärased esinejad (Zetod, Kukerpillid, Tõnis Mägi laulmas „Veenust"); külalised paljudest Euroopa riikidest käsikäes eestlastega „eestlane olen ja eestlaseks jään..." laulmas. Naljakaimatest jääb kindlasti mällu õhtu Püssirohukeldris, kui üks lätlane Eveli käekoti mehhaniseeritud pulli sarve otsa riputas ja mille kättesaamiseks tuli Evelil pulli juurde roomata. Oli muidugi ka kurbi hetki. Norra tragöödia tabas kõiki valusalt, hüvstijätt „oma lastega" oli emotsionaalne ja kurb.
Kokkuvõtteks oli see nädal Tartus üks toredamaid üle mitme aasta. Loomulikult ei olnud kerge võtta Europeadest osa nii vabatahtliku kui esinejana, teisest küljest saime kindlasti häid kogemusi ja tulemus oli ju väga hea! Tartu, Eesti ja eestlased said igalt poolt palju kiidusõnu, kõik oli suurepärane - sõbraliku inimesed, toredad abilised ja hästi organiseeritud üritused. Eestlased võivad ju omavahel tülitseda, kõige pärast muretseda ja kõiges perfektsust taotleda, kuid lõppkokkuvõttes - kui on vaja midagi ära teha, siis tehakse see ära ja igaüks annab endast parima!
Heli
2011 Europeade Tartus oli parim folkloorifestival siiani, kus olen osalenud. Saime ka uue, hindamatu kogemuse osaledes samal ajal nii tantsijana kui ka vabatatlikuna.
Olime kogu aeg väga aktiivsed ning püüdsime kõigest osa saada maksimaalselt. Ööd olid Tartus väga lühikesed!
Allika
Tarusse sai mindud eelarvamusega, et kuhu ma ennast küll mässinud olen ja kole kahju oli sellest puhkusenädalast. Tegelikult oli väga meeldejääv, tegus ja vahva nädal. Tore oli, et üheksakesi pead-jalad koos elades saime suurepäraselt hakkama, ei olnud meil omavahel naistega mingeid arusaamatusi. Suure kuumuse aitas üle elada tihe Emajões kastmine. Vabatahtliku tööna Tamme Gümnaasiumis komandandiks olles, oli väike mure ka hinges, et kas saan hakkama, aga asjata, välisrühmade eestipoolsed giidid olid kõik väga asjalikud ja välismaalased ise sõbralikud ja mõnusad. Tore oli esimesel päeval jälgida, kuidas erinevad rahvused, belglased, soomlased, itaallased, taanlased, lätlased, tšehhid seadsid ennast koolimajas sisse ning otsisid koolimaja õues igaüks omale nurgakese ja õu täitus erinevate rahvaste muusika ning tantsusammudega, kõik harjutasid. Uhke oli esineda koos teiste Eesti naisrahvatantsurühmadega Europeade avakontserdil Lauluväljakul. Huvitav oli kuulata Mai muljeid Maapäevast. Maapäev toimus Eestis esimest korda ja kujutas ennast päeva, kus välisrühmad , kes soovi avaldasid sõitsid linnast välja maakohtadesse Eestimaal oma kultuuri tutvustama. Kõige kaugem sihtkoht oli Muhu saar. Elamus oli ka Dorpati konverentsikeskuses Tartu linnapea ja rahvusvahelise Europeade komitee vastvõtt. Samal õhtul sai möllatud Europeade simmanil ehk ballil Raekoja platsil saksa marsi- ja iiri stepimuusika ning lõpuks Tõnis Mäe laulude saatel. Rongkäigus oli hea tunne, et kaasaelajaid oli palju kohale tulnud ja lõppkontsert sujus hästi. Püssirohukeldri pidudeta poleks ka kuidagi saanud, kuigi uneaeg jäi väga lühikeseks, aga ega Europeadele magama ju mindud.