Ima­vere naisrahvatantsurühm Pillerpäkad võttis sellest osa ja tegid ka vabatahtlikute abilistena tööd. Kolm meist - Tuuli, Mai ja Eveli olid Läti tantsurühmadele giidideks ja ülejäänud naised olid Tamme Gümnaasiumis komandan­did.

Naised meenutavad suvist Europeade festivali:

Inga

Olen jälle ühe kogemu­se võrra rikkamaks saanud. Europeadest osa võttes nii tantsijana kui ka vabatahtliku abilisena, ei olnud meil tege­likult ettekujutust, mis meid ees ootab.

Mina kaifisin kõiki Tartus veedetud päevi. Kuue päeva jooksul sai oldud koolis ko­mandandiks, ise näidata oma tantsu- esinesime kahel kor­ral tänavaesinemistel ja ühel korral avakontserdil kõigi naisrühmadega koos. Sai ka osa simmanitest Tartu Rae­koja platsil ja pidu jätkus veel kella kolmeni öösel Püssiro­hukeldris.

Koolis valvekordade ajal sai meenutatud juba unusta­tud sardiinlaste rahvatantsu­samme, sain teada et taan­lastel on ka ristpulkade tants, kuid seda tantsivad ainult mehed ja sai neile õpetatud oma eesti ristpulkade tantsu, mida tantsivad naised.

Tore oli. Need kuus päe­va veetsin nagu kusagil teises maailmas.

Anneli

Osalemine Tartus toimu­val Europeadil oli vahva ko­gemus. Elasime nädal aega Tartus ja nautisime selle lin­na hüvesid ja Eestimaa suve.

Eriline oli see Europeade seetõttu, et olime festivali ajal ka vabatahtlikena tööl. Oli­me kuuekesi Tartu Tamme Gümnaasiumis komandan­did, mis tähendas seda, et 12 tundi tööl ja 24 vaba. Loomu­likult ei kasutanud me seda 24 tundi puhkamiseks, vaid ikka tantsimiseks. Päeval tegime oma kohustuslikud esinemised ära ja siis õhtul jälle Püssirohukeldrisse tant­sima ja nii 5 päeva jutti. Sel­le 5 päeva sees suutsin mina Tartu linnas ära eksida, saime süüa ja juua Austraalias ela­vate soomlaste kulul, elasime 9 naisega 2 toalises korteris ja kohtusime vanade sõpradega eelmistelt Europeadidelt.

Mai

Minu Jaoks oli väga tore Europeade ja seda just selle­pärast, et see toimus Eestis ja Tartus. Nagu eestlastele kom­beks oli palju pingutatud selle õnnestumise nimel. Oma eel­nevatest Europeadel käimise kogemustest võin öelda, et nii hästi ei ole kusagil toitlusta­tud kui Tartus .Väga hästi oli ära kasutatud ka Tartu linna kodusust ja õdusust lavade ja esinemispaikade näol. Kõik oli väga hästi , kompaktselt ning mugavalt seatud. Palju andis juurde ka Hansapäeva­de ja -laada toimumine samal ajal ning ilmgi soosis meid, kuigi vahel viskas vihma ka, aga see jahutaski veidi....

Samuti oli mul esmakord­ne võimalus olla nii osaleja kui ka vabatahtliku abilise - giidi rollis. Minul oli 2 Läti täiskasvanute rahvatantsu­rühma, kellele pidin nõu ja jõuga abiks olema . Esialgsed kartused osutusid asjatuteks ja pöördusid hoopis meeldi­vateks elamusteks ja koge­musteks, eriti väljasõit Tar­tust maapäevale Põlvamaale, kus lätlasi võõrustati segarah­vatantsurühma „Vihista viis­ku" poolt väga lahkelt mitme ekskursiooni , laevasõidu ja vägeva õhtuse kontserdi ja ühistantsimisega, millest mi­nagi osa sain. Samuti ei saa unustada õhtuseid simma­neid Püssirohukeldris, öiseid jalutuskäike linnas jpm. Kogu seda melu ja tunnet ei ole või­malik kirja panna, seda peab ise kogema ja uskuge, see on palju väärt...

Ei saa ka mainimata jätta, et meil rühmaga oli tänu He­lile oma mõnus privaatelami­ne ja võimalus autoga linnas liikuda. Tore oli ka, et meie rühma esinemisi jälgisid pe­resõbrad ja -tuttavad, kes nii vahvalt lava ääres ergutasid ja meile kontsertidel aplodeeri­sid. See tegi südame soojaks.

Lõpuks lisaksin ühe pea­korraldaja Valdo Rebase väga õiged sõnad, mis minu arust ütlevad kõik selle 2011 aasta Europeade kohta - tänan ka Tallinna linna, et nad Euro­peadest loobusid - nii ilusat pidu ei olekski Tallinnas teha õnnestunud.

Tuuli

Europeade Tartus 2011 oli eriline ja jääb kauaks meelde. Paljuski sellepärast, et sai teh­tud vabatahtliku tööd, abista­da suurürituse korraldamisel. Kuna olin Läti lastegrupi „Veja Zirdzins" giid, nägin eelkõige nende kogemusi Eesti Euro­peadel. Lapsi oli Lätist kõige rohkem ja nende tantsimi­ne oli perfektne. Mis pole ka imekspandav, kuna rahvatant­suga alustatakse 3-aastaselt. Samuti oli neil laialdasi koge­musi - Europeadest võeti osa 5.aastat (alates ajast, mil lapsi Europeadele esinema lubatak­se). Seetõttu tundsin end väga hästi kui mitmel korral kiideti nii Tartu linna, eestlaste küla­lislahkust ja organisatoorset poolt, rääkimata sõbralikest inimestest ja maitsvatest toi­tudest. Tean omast käest, et panna 8-12-aastaseid lapsi võõral maal võõraid toite söö­ma - see on saavutus!

Meeldejäävaid hetki oli palju, kõikidest jääb pikaks ajaks hinge imeline tunne. Nauditav on vaadata erine­vate rahvaste ja kultuuride segunemist. Tänavaesinemi­sed (nii palju kui neid nägin) jätsid kustumatu mulje, rah­vatants ja -muusika on riigiti väga erinev ning iseloomus­tab kohalikku kultuuri hästi. Türgi ja Läti lastega sain isegi tantsuringis kaasa lüüa, alati on tore, kui rahva seast tant­sima kutsutakse.

Meeldejäävamaid hetki: rahvaste tantsud tänavatel; Pillerpäkad külalistena Tartu linnas, esinemised ja ühised Püssirohukeldri külastu­sed; suurepärased esinejad (Zetod, Kukerpillid, Tõnis Mägi laulmas „Veenust"); külalised paljudest Euroopa riikidest käsikäes eestlastega „eestlane olen ja eestlaseks jään..." laulmas. Naljakaima­test jääb kindlasti mällu õhtu Püssirohukeldris, kui üks lätlane Eveli käekoti meh­haniseeritud pulli sarve otsa riputas ja mille kättesaami­seks tuli Evelil pulli juurde roomata. Oli muidugi ka kurbi hetki. Norra tragöödia tabas kõiki valusalt, hüvstijätt „oma lastega" oli emotsio­naalne ja kurb.

Kokkuvõtteks oli see nä­dal Tartus üks toredamaid üle mitme aasta. Loomulikult ei olnud kerge võtta Europea­dest osa nii vabatahtliku kui esinejana, teisest küljest sai­me kindlasti häid kogemusi ja tulemus oli ju väga hea! Tar­tu, Eesti ja eestlased said igalt poolt palju kiidusõnu, kõik oli suurepärane - sõbraliku inimesed, toredad abilised ja hästi organiseeritud üritused. Eestlased võivad ju omavahel tülitseda, kõige pärast mu­retseda ja kõiges perfektsust taotleda, kuid lõppkokkuvõt­tes - kui on vaja midagi ära teha, siis tehakse see ära ja igaüks annab endast parima!

Heli

2011 Europeade Tartus oli parim folkloorifestival siiani, kus olen osalenud. Saime ka uue, hindamatu kogemuse osaledes samal ajal nii tantsi­jana kui ka vabatatlikuna.

Olime kogu aeg väga ak­tiivsed ning püüdsime kõigest osa saada maksimaalselt. Ööd olid Tartus väga lühikesed!

Allika

Tarusse sai mindud eelar­vamusega, et kuhu ma ennast küll mässinud olen ja kole kahju oli sellest puhkuse­nädalast. Tegelikult oli väga meeldejääv, tegus ja vahva nädal. Tore oli, et üheksakesi pead-jalad koos elades saime suurepäraselt hakkama, ei ol­nud meil omavahel naistega mingeid arusaamatusi. Suure kuumuse aitas üle elada tihe Emajões kastmine. Vabataht­liku tööna Tamme Gümnaa­siumis komandandiks olles, oli väike mure ka hinges, et kas saan hakkama, aga asja­ta, välisrühmade eestipoolsed giidid olid kõik väga asjalikud ja välismaalased ise sõbrali­kud ja mõnusad. Tore oli esi­mesel päeval jälgida, kuidas erinevad rahvused, belglased, soomlased, itaallased, taanla­sed, lätlased, tšehhid seadsid ennast koolimajas sisse ning otsisid koolimaja õues igaüks omale nurgakese ja õu täitus erinevate rahvaste muusika ning tantsusammudega, kõik harjutasid. Uhke oli esineda koos teiste Eesti naisrahva­tantsurühmadega Europeade avakontserdil Lauluväljakul. Huvitav oli kuulata Mai mul­jeid Maapäevast. Maapäev toimus Eestis esimest korda ja kujutas ennast päeva, kus vä­lisrühmad , kes soovi avalda­sid sõitsid linnast välja maa­kohtadesse Eestimaal oma kultuuri tutvustama. Kõige kaugem sihtkoht oli Muhu saar. Elamus oli ka Dorpati konverentsikeskuses Tartu lin­napea ja rahvusvahelise Euro­peade komitee vastvõtt. Samal õhtul sai möllatud Europeade simmanil ehk ballil Raekoja platsil saksa marsi- ja iiri ste­pimuusika ning lõpuks Tõnis Mäe laulude saatel. Rongkäi­gus oli hea tunne, et kaasa­elajaid oli palju kohale tulnud ja lõppkontsert sujus hästi. Püssirohukeldri pidudeta po­leks ka kuidagi saanud, kuigi uneaeg jäi väga lühikeseks, aga ega Europeadele magama ju mindud.