Piskust tõusnud ime
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
On aasta 1991 ja taas tõuseb Eestimaa kohale uus koit.
Ajalugu, mälestused, meenutused ja isegi imed kuuluvad meie ellu. Igal riigil ja rahval on tähtpäevi, sümboleid ja väärtusi, mida peetakse pühaks ja austusväärseks.
Eesti kui iseseisva riigi ajalugu on mõõdetav üheksa kümnendiga, sellest ajast üle poole oleme olnud võõrvõimude all. Augustis täitus kakskümmend aastat Eesti riigi taasiseseisvumisest. See on meie päev.
Taasiseseisvumine on siinse loo kirjutaja arvates imepärane sündmus. Olla maailma ühe suurvõimu valitsemise all ja sellest vabaneda, omamata jõudu, millega toorele jõule vastata - see on ju ime. Saime vabaks okupeerijast, kelle ajalugu on olnud läbi sajandite vallutuste, koloniaalpoliitika, vaimse survestamise ja väikerahvastesse üleoleva suhtumise poliitika. Nõukogude Liidul oli väikese Eestiga võrreldes mõõtmatu sõjaline, poliitiline, majanduslik ja ka propagandistlik ressurss. Ometi olid need vahendid otsekui halvatud, Kremli juhtkond teovõimetu.
Kuidas seda seletada?
Paljud näevad Eesti iseseisvumises poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete, rahvusvaheliste ja isegi juhuste kokkulangemist. Küllap põhjendatult.
Aga ühest asjaolust räägitakse, seda enam kirjutatakse suhteliselt harva.
Kristlased näevad Eesti taasiseseisvumises palvevastust ja Jumala armuavaldust, armu väikese maa ja rahva üle, palvevastust nii kodus kui paguluses olevate eestlastele. Jumal teeb isegi kõige tühisematest asjadest, lausa ei millestki, suuri ja ülevaid asju.
Olgu siinkohal lisatud väike lõik sõnadest, millega Eesti pagulane pöördus Lääne inimeste poole 1946. aasta kevadel ehk poolteist aastat pärast seda, kui Punaarmee oli Eesti vallutanud.
«Me oleme väga väike maa, kes polnud kellegagi tülis ja tahtis ainult vabaks jääda... Me olime õnnelikud, vabad ega nõudnud kelleltki midagi.»
Vaimse jõu nähtavale toomine ja kasutamine ei ole provokatsioon ega sallimatuse demonstreerimine. Ajaloo valupunktidest ja tähtsündmustest rääkimine on vajalik.
Jäägu taasiseseisvumispäev tähistama seda, et eestlane elab kindlalt ja vabalt isade maal.
