Mitu nädalat vindunud kehv kevadilm on lõpuks pisut taandunud ja toonud hallide sajupäevade vahele ühe päikeselise pühapäeva. See paneb ka loo autori meelt muutma ja autosõit Põikva külla asendub jalgrattal pedaalimisega. Kõikjale küll ei jõua, aga näeb kindlasti rohkem kui rooli tagant.

Loodus on imeline

Rattasõidu kasuks räägib ka asjaaolu, et juba mitmeid aastaid pääseb Põikvale mööda mustkattega teed. Kaksteist kilomeetrit on võimalik rahulikult poole tunniga läbida, kui vaid poleks kümneid segajaid mis rattalt maha ronima ja fotokat haarama sunnivad.

Meie loodus on ju imeline, tarvitseb vaid päikesel natuke rohkem soojakraade peale keerata, kui kõik otsekui nõiaväel elama hakkab. Korraga on puhkenud õide nii paiseleht, sinilill, kui ka ülane. Konnad kakerdavad üksi ja paarilisega soojal asfaldil, neid tuleb sealt mitmeid kordi kraavi tagasi peletada. Arusisalik krabistab uudishimulikult kulus ja linnud üritavad kogu talvise vaikioleku tasa teha.

Teadmine, et Põikva külas elab üle saja inimese, ei tähenda sugugi seda, et kenal pühapäevasel päeval neid siin külavahel rohkelt liikumas oleks. Kunagi kolhoosiaegadel ehitatud kaheksa korteriga kivimaja küla servas seisab tühjalt. Aga oot, kui hoolega vaadata, siis ühes otsapealses korteris on siiski kardinad ees ja Viasati taldrik seinal annab tunnistust massikommunikatsioonivahendite levimisest ka nende kivimüüride vahele.

Nõukaaegsed farmifooned on pisut räämas, kuid läbi akende paistavad ära pudulojuste pead. Hiljem netist Põikva kohta teavet kogudes avastan, et see kompleks on müügis, 250 000 euro eest saab ostja omale hooned ja 30 lüpsilehma.

Külasildist möödudes hakkavad silma Põllemaasaare talu hooned. Tunnistan, et olen seda pilti ennegi huviga jälginud, nimelt talvel, kui Rassi külas käisin, sai pildistatud siinseid veiseid, kes ennast lumehangede vahel äraütlemata hästi tundsid. Nüüd on nad juba karjamaale kolinud.

Talu pererahva aadresssil tahaks öelda nii mõnegi kiidusõna. Vaatamata sellele, et tegemist põllumajandustootmisega, on majaümbrusele ja aiale püütud kena väljanägemine anda, on ju see otsekui pererahva visiitkaart neile, kes siia kanti juhtuvad.

Loomulikult on hoonete ümbruses tehnikat, aga sellist, mis on tänapäevane ja liikumisvõimeline. Nii mõnegi selle küla majapidamise kohta seda öelda ei saa, sest isegi kõrged vanaraua kokkuostuhinnad pole suutnud mõnda majaomanikku roostetavatest vrakkidest loobuma panna.

Põikva eripära on see, et mitmed-mitmed majapidamised on peitunud silma eest metsatukkade taha. Peateelt läheb mitmeid kõrvalteid, mis tihti viivadki mõnele õuele, mida linlik pererahvas pole tänavu veel külastama pääsenud.

Noored leidsid uue elukoha

Mina jätan külakeskuse, kus külamehed kolmekesi päikesepaistel suurt kange õlle pudelit tühjendavad, selja taha ja võtan suuna Pikkmetsa ja Kurgja poole suunduvale teele.

Metsa vahel on kruusatee veel üsnagi pehme ja vesine, sealt välja saades aga juba tunduvalt tahedam. Esimese teeäärse talu õuelt kostab mootorsae vingumist. Peremees, kes ametis viimaste palkide küttepuudeks lõikamisega, ei pane külalist tähelegi. Selle-eest on majavalvur suure jooksuga platsis. Õnneks otsitakse pärast nuusutamist ja peremehe keelamist välja puutükk, mida külaline lennutama peaks. „Korra viskad, siis jäädki seda tegema," manitseb peremees.

Eda ja Janek Koskor ostsid selle vana talumaja kümmekond aastat tagasi. Elama asuti siia viie aasta eest, sinnamaani kulus aeg maja elamiskõlbulikuks kohendada. „Oma ostusoovist rääkisime kohalikule mehele Helmut Bachmannile, kes aitas tühjana seisvate majade omanikke otsida. Ühe maja omanikke me näiteks ei leidnudki," meenutab Janek.

„Maja oli juba seitse aastat tühjana seisnud, aga enne sedagi olid vanaproua kassid läbi aknaaluse seina õuest tuppa käinud, nii pude oli sein. Omanikuga saime õnneks kiirelt kaubale ja lisaks majale on meie kasutada ka neli hektarit maad," lisab Janek.

„Aiasaadused ja kartuli saame ikka oma põllult ja kasvuhoonest," täiendab perenaine Eda.

Kõige parem on aga pererahva arvates see, et lastel, keda peres kasvab kolm, on oma õu ja piisavalt mänguruumi. „Kevadel kipub õuepealne väga poriseks minema, siis sõidavad nad ratastega suurel kruusateel, mida paar aastat tagasi korrastati ja mille kaevatud kraavid hoiavad kuivana. Kraavidest kaevatud mullast saime lastele kena kelgumäe," räägivad nad.

Kratid ja kivihunnikud

„Ja kuigi vana majaga on alati tegemist, siis on see meie jaoks ikkagi parim lahendus, sest päris uut ei jaksaks kunagi ehitada," muheleb Janek. Lisaks majale ja maale said nad kaasa ka paar põllukivide hunnikut, millest üks on üsnagi aukartustäratav.

Janeki sõnul on mitmeid kordi käidud ja neid hunnikuid osta tahetud. „Siiani on kaup katki jäänud, kuna nad tahtsid vaid teatud mõõdus kive tõenäoliselt sadama ehituseks, need sorditaks välja ja ülejäänud jääksid ikkagi maha. Ütlesingi, et saate, aga peate siis kõik minema viima."

Ja seda, et maal ei või ühtege raudasja ripakile jätta, tunnistavad nad ka. „Meil olid õue peal maas metallrestid, et auto porri ei vajuks, ühel hekel koju jõudes aga vajus auto õuele sõites sisse, vahepeal olid restid lihtsalt ära viidud.

Samuti käisid alguses külas ühed mööblikratid, kes vaatamata sellele, et me teises majaotsas tegutsesime, üritasid ühte vana kappi minema sikutada, see jäi neil õnneks pooleli."

Kasutan veel pererahva lahkust ja teen krundi ümber ühe pildistamistiiru. Siinsamas põllul on vana talumaja, mille katus viimaste aastate lumedele järele andnud ja enamik akendest lahkunud.

Maja ümbruses on maa nii madal, et vesisel ajal siis, kuiva jala ja autoga ilmselt ei pääsegi. Üle põllu tagasi minnes leian maast kähriku. Võib-olla teeskleb surnut, mõtlen ma, teades seda kährikute enesekaitsevahendit, aga igaks juhuks torkima ei hakka. Pärast pererahvalt kuulen et see "teesklus" kestvat juba nädalapäevad.

Kui õhtul Türile tagasi jõuan laskub päike parasjagu Särevere üleujutatud luhtade taha. Igatahes hea tunne ja hulk pilte jäi seekordset Põikval-käiku meenutama.
__________________________________________________

Põikva küla

Põikva külas elas seisuga 01.01.2012 113 inimest. Veel aastal 2010 oli elanike arvuks 124. Nii on paari aastaga jäänud külas elanikke pea kümnendiku võrra vähemaks.

XIX sajandil kuulus Põikva küla Särevere mõisale.

Lisaks Põikvale kuuluvad tänase küla koosseisu endine Pikkmetsa küla ja Aruküla.

Pikkmetsa küla on kuulunud Suure-Jaani lähistel asunud Lahmuse mõisale.

Aruküla asutajateks peetakse Laupa mõisa parematelt põllumaadelt põlislaande ümber asustatud talumehi.

Põikva külas Raiesmiku talus on sündinud tuntud laskesportlane, 12-kordne maailmameister laskmises August Liivik (1903-1942). August Liivik kuulus ka laskjate ihaldatuima auhinna - Copa Argentina, nn Argentina karika võitnud Eesti laskemeeskonda. August Liivik kuulus 1929-39 Kaitseliidu Paide malevkonna laskurklubisse ja Eesti koondisse. Töötas 1932-40 Paide ja Türi gümnaasiumis ning Vodja ja Paide kutsekoolis riigikaitseõpetajana. Oli 1932-38 Kaitseliidu Paide malevkonna pealik ja 1934-40 ka Järva maleva pealikuid.

1936 valiti Järvamaa Spordiliidu juhatusse. 1935 annetati Kotkaristi V klassi teenetemärk. Arreteeriti 20. XII 1940, hukkus vangilaagris.