Põllumeeste eestkõneleja teab hästi kohalikke probleeme

 (1)
Põllumeeste eestkõneleja teab hästi kohalikke probleeme
Ivari Padaril jätkub elurõõmu ja hingestatust, rääkides kõikidel teemadel.Fotod: Airika Vettik

Kireva taustaga poliitik Ivari Padar väisas Tõrvat, et rääkida Kihelkonnalehele, miks see maaelu talle nii südamelähedane on ja mida ta laias maailmas selle nimel ära on teinud.

Olete teinud puusepatööd, olnud pedagoog ja seejärel teinud kiiret poliitilist karjääri. Kuidas on eelnevad ametid tulnud kasuks karjäärile?

Iga mosaiik minu värvikast elust on andnud mulle midagi juurde. Varasemad ametid on kindlasti aidanud mul paremini maailma mõista. Ma ei tea, kas ma olen väga hea protsessidest arusaaja, aga erinevad eluvaldkonnad täiendavad minu puhul üksteist. Hariduselt olen ma mööblitisler-tehnoloog ja ülikooli poolt ajaloolane, mis on väga erinevad valdkonnad, aga täiendavad minu jaoks teineteist suurepäraselt. Mõlemad on mul alati olnud ka suurteks hobideks. Ei ole mulle võõrad ei höövel, saag ega peitel. Tänu sellele on mulle väga südamelähedane ka kohaliku ressursi kasutamine. Ajaloolasena ma mõistan paremini praeguseid globaalseid probleeme nagu näiteks pagulaskriis. Kui tead kõigi 28 Euroopa Liidu liikmesriigi ja üldise maailma ajaloolist tausta, siis näeb lihtsamalt ka võtmekohti tänapäeva maailma probleemide tekkimisel.

Europarlamendi karjäärist rääkides. Kui palju saite seal ära teha midagi sellist, mille puhul tundsite, et see on kindlasti Teie kodukülale Navile kasulik?

(Muigab) Navi külale on kasulik kindlasti see, mis kasulik Eestile ja Euroopale. Viimastel aastatel oleme elanud turvalisimas atmosfääris tänu oma kuuluvusele Euroopa Liitu ja NATOsse. Ka materiaalses plaanis on üldine heaolu läinud tõusvas joones.

Suurim oht meile kõigile on mängida ennast isoleeritusse. Kui me satume samasugusesse seisu nagu 1939-1940, kus me olime piltlikult öeldes üksi suure põllu peal ehk kusagilt polnud näha liitlasi, siis on meil seis ikka üsna niru. Euroopa Liidu nõrgenemise puhul ei pruugi küll mõnedel liikmesriikidel olla suuremat muret oma eksistentsi suhtes, aga kindlasti teeb see muret Eestile, Lätile ja Leedule.

Teine asi on see, et Euroopa parlamendis olin sotsiaaldemokraatide fraktsiooni, kes oli seal suuruselt teine oma 187 liikmega, ainus Balti riikidest valitud saadik, kes tegeles süvendatult ühtse põllumajanduspoliitika teemaga. Põllumajandus poliitika aga hõlmab endas ligikaudu 40 protsenti Euroopa Liidu eelarvest. See on see, mis igapäevaselt mõjutab elu nii Helme vallas kui Navi külas. Inimesed kipuvad mõtlema, et ühtsed pindalatoetused ja muud meetmed on juba Jeesus Kristuse ajast, aga nii see tegelikult pole. Minu ministriks oleku ajal 2001. aastal alles alustati sellega, mis puudutab põllumajanduse väärindust näiteks ühtsete pindalatoetuste maksmistega. Täna vaadatakse selle peale kui loomulikule asjade käigule ehk justkui teisiti ei saakski olla.

Euroopa Liidu puhul saime me endale toetused palju võrdsemaks, kui esialgu plaanitud oli ehk 150 miljonit rohkem kui esialgses eelarveplaanis ette nähtud. Mis puudutab teisi Euroopa Liidu toetusi, mida saadakse regionaalpoliitika- ja ühtekuuluvusfondidest, on kaasfinantseeringu osakaal 15 protsenti esialgses plaanis olnud 25 protsenti asemel. Käibemaks on ka jätkuvalt abikõlbulik. Kõigi nende Euroopa parlamendis heakskiidu saanud otsuste puhul on Euroopa parlamendi sotsiaaldemokraatidel, sealhulgas minul, oma mõju.

Aga need tänuväärsed numbrid jäid justkui veidi tagaplaanile?

Eks nendest ikka räägiti ja olen isegi neid teemasid Eesti ajalehtedes lahanud, aga selge on see, et sisulised asjad jäävad seksiskandaalide varju. Samas on teada, et Euroopa Liidus on otsustusprotsess kolmeosaline. Kuna üksmeel tuleb saavutada Euroopa parlamendi, Euroopa komisjoni ja Euroopa nõukogu puhul, siis on lõppresultaat hajutatud. Nende põllumajandusja ühtekuuluvusrahade puhul saab samamoodi öelda nii Andrus Ansip kui Siim Kallas, et tegime selle ära. Et Euroopas tulemust saavutada, peavad kõik institutsioonid andma rohelist tuld ja hea eesmärgi nimel peab olema tahet teha koostööd. Põllumajandusteemade puhul oli mul väga hea koostöö Läti saadikutega.

Loe veel

Eesti uus väljakutse on see, et 2018. aastal oleme Euroopa Liidueesistuja maa. On veel täpsustamisel, millised ülesanded on meil 2018.aasta esimesel poolel, lahendada aga üks nendest on kindlasti ettevalmistused uue finantsperioodi (2021-2028) käivitamiseks. Eesti peab välja pakkuma esialgne visiooni uuest finantsperioodist. Meie viskame ette rasvase kondi, mida kõik liikmesriigid purema hakkavad. Eks näeb, palju sellest alles jääb.

Ministrina olete võtnud koha üle meestelt, kes said kindlasti vähem tähelepanu. Miks te kohe pildile saite?

1999. aastal oli vähemalt põllumajandusministeeriumi inimestel arusaam, et minister peab olema EPA(EMÜ) haridusega ja soovitatavalt agronoom. Kuid siis järsku tuleb mingi vana, kes on Tallinki kaubandusdirektor ja hariduselt veel ajaloolane pealekauba (ka põllumeeste poolt paljukirutud endine peaminister Mart Laar on ajaloolane-toim). Õhus oli arvamus, et siit ei ole midagi head loota. Seega ministrina oli mul hea alustada, sest ootused olid väga madalad. Kuna ma olin olnud varasemalt Rahandusministeeriumis kantsleri abi, siis teadsin küllalt hästi ministeeriumite administreerimise köögipoolt ja see tuli kasuks. Toona sai tõesti palju tehtud ja ka üks väga suur Vene-Aasia kriis läbi elatud.

Rahandusministeeriumis 2007.aastal sattusin samuti keerulisse kriisiaega ja pidime kaks aastat tegema väga keerulist tööd, et riigieelarve stabiilsena püsiks. Tollane valitsus oli kolme erakonna valitsus ja selge, et üksmeelest saavutada oli äärmiselt keeruline. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Olete väga aktiivne põllumeeste eestseisja, aga kohati tundub, et olete lihtne maapoiss mitte tituleeritud poliitik.

Ma olen sünnist saati olnud põllumajandusega kokku puutunud. Mu isa oli majandi peaagronoom ehk lapsepõlv möödus põldudel villisega (Gaz -69) ringi sõites. Mulle on alati hingelähedane olnud põllumajandus, sellega tegelevad inimesed ning kohaliku väärindamine. Ka Tõrvast läbi sõites teen tihtipeale põike keskplatsi, külastan turgu, poode võikohvikuid. Täna näiteks trehvasin kokku vana tuttava Andrus Lepikoviga, kellega on meil ühine huvi lihaveiste kasvatamise ja talupidamise vastu. Eesti põllumajandusel on igal ajal omad, väljakutsed aga, üks mida selgelt on vaja enam arendada, on parem koostöö ja läbi selle turgudelt parema hinna saamine.

Ja vajadusel olete nõus olukorra leevendamise nimel koos põllumeestega ka protestima?

Olen tavapäraselt olnud tänavapoliitika suhtes skeptiline. Septembrikuist põllumeeste meeleavaldust pidasin aga vajalikuks - veel enam, minu veoautot kasutati meeleavaldusel tribüünina. Asjal oli ka tulemit ehk meil on täna enam kui 15 miljoni ulatuses vahendeid kriisi leevendamiseks. Kui on vaja anda tugevat signaali põllumeeste poolt, siis ma toetan seda igati.

Kas Teie meelest tõmbekeskuste lähedus meelitab pigem maainimesi linna või soosib valima maaelu?

See on väga inimesekeskne ja hajaasustust soosiv inimene kindlasti ei näe probleemi laste viie kilomeetri kaugusele asuvasse lasteaeda viimises. Keda urbaniseerumine kisub, need lähevad ikka kohe päris suurde linna. Kuigi maakohtades on väljaränne suurem kui sisseränne, on viimane siiski olemas. Õnneks on olemas inimesi, kes hindavad elukeskkonnana väikeasulaid ja kui neil on lähedal vajalikke teenuseid pakkuvad linnad, siis on see kasuks kõigile. Olen näinud palju maale kolinud peresid, kellele pakuvad nii kohalik lasteaed kui kool piisavat rahulolu ning neil oli huvi tulla kasvõi pealinnast maale.

Mida positiivset selline sisseränne endaga kaasa toob?

Nõukogude võimu ajal tekitas tollane süsteem olukorra, kus maale suunati palju kõrgharidusega spetsialiste, kes võtsid siis endaga kaasa oma abikaasad, kes omakorda olid näiteks õpetajad või arstid. Tekkis oluline kogum kõrgharitud maaintelligentsi. Loodetavasti on nüüd hakanud tasapisi uus maapiirkondade inimestega täitumine turumajanduslikel printsiipidel ja see toob kaasa haritud ja innovatiivsed inimesed.

Siinkandis on probleemiks ka see, et on küll müügis talusid, aga nendega kaasas pole maad, sest suurtalunikud on kõik kokku krahmanud.

See on paljude maapiirkondade häda. Endised maaomanikud müüvad ümber talude maad ära aktiivsetele põllumeestele ja alles jäävad vaid majavared. Ma ei näe siin muud varianti, kui iga üksikjuhtumi puhul tuleb uuel omanikul leppida kokku „hingemaa” kasutamises. Lahendit ei ole näha, aga kui kohalikud põllumehed hoolivad külaelust, siis on nad kindlasti huvitatud, et külapiirkondadesse tagasi pöördunud tunneksid seal ennast hästi. Inimeste küladesse tulemine tagaks ka lasteaedade ja koolide jätkusuutlikkuse.

Maareformi puhul oleks pidanud omal ajal olema ehk mingid piirangud, aga see on kahjuks juba olnud asi ja seda tagasi pöörata pole võimalik. Maareformi ajal tehti vigu ka teede servituutide kindlaks määramisel. On tehtud mitmeid möödapanemisi, kuid õnneks püütakse neid parandada niipalju kui võimalik. Riigil on aga püha ja puutumatu eraomandi puhul väga raske sekkuda ning enamjaolt peavad omanikud ise jõudma üksmeelele nii teede kui maade kasutamises.

Kui rääkida potipõllumajandusest, siis näiteks Tõrvas oli veel 10 aastat tagasi oluliselt rohkem aiamaid ja isegi kasvatati loomi. Kas näiteks aiamaade kadumine on loogiline euroopalik mõtteviis või teeb see murelikuks?

Siia tulles käisin läbi kaks Tõrva kauplust, vaatamaks, mida pakub siinne juurviljalett. Pilt on lootustandev, sest Eesti kaupa oli küllalt palju. Mäletan 20 aastat tagasi oli näiteks Rootsis nii ,et kartulit kasvatas ainult sellele spetsialiseerunud põllumees. Eestlastele oli see harjumatu - tollal kasvatasid kõik kodus kartulit. Nüüd me oleme ise sellises faasis, et juba puht majanduslikus mõttes on mõttekas osta kartulit poest või talunikelt.

Kuigi paljud õueaiamaad on tänapäeval muutunud muruplatsideks, on lootust, et nad tulevad tagasi. Eestlane on ju ikkagi rohenäpp. Tõusva trendina on näha, et inimesed väärtustavad seda, mis on oma ja hea. Kui Eesti keskmised palgad hakkavad tõusma ja inimesed ei lähe enam välismaale tööle, siis loodetavasti tekib suurema paiksusega ka aeg aiamaid teha. Praegu on poes kartulikilo hind sedavõrd madal, et te vaid proovige selle hinna eest ise kasvatada. Siin on aga oluline ka emotsionaalne pool, mis tekitab huvi oma tarbeks kasvatada toitu.

Loodetavasti toimub meil nelja omavalitsuse ühinemine. Mis on Teie arust selle suurim trump?

Eeldatavasti muutub spetsialisti tasandil teenindus oluliselt paremaks, sest kasvab võimekus paremaid spetsialiste palgata. Kindlasti välditakse killustatust investeeringute planeerimisel.

Kas eurokraanide all peaks hoidma kaussi niikaua kui võimalik või tuleb arvestada ka seda, et investeeringuobjektid poleks hiljem alakasutatud?

Siin on otsene seos eelmise küsimusega. Paljude väikeomavalitsuste killustatuse tõttu on tekkinud probleem, kus omavalitsuse võimekuse tunnustamiseks tuleb nui neljaks enne valimisi linti lõigata. Ma tunnen tõsist muret, et me oleme siin mingi osa objekte eurorahade ja maksumaksja toel maksku mis maksab valmis higistanud, aga ühel hetkel puhub neil objektidel tuul akendes.