Põnev öölugemine Luunja koolimajas
Nii elevil nägudega õpilasi näeb enamasti kevadel. Mõni õhtune mööduja võis 21. oktoobri õhtul koolimajast mööda sõites ja koolis jalutavaid õpilasi vaadates küll imestada, et kas õpetajad jätsid tõesti terve algkooli peale tunde?
Mis siis tegelikult veerandi viimasel neljapäeval koolimajas toimus? Mitmete teiste koolide eeskujul otsustasime Luunja koolis tähistada seekordset raamatukogunädalat ööliugemisega.
Lugemisest rääkisime sel nädalal üldse rohkem. Esmaspäeval ja teisipäeval toimus kooli lugemissaalis väga menukas raamatulaat, kus sai raamatuid vahetada ja ära anda. Neil päevadel võis näha rohkesti õpilasi, kes kõndisid nina raamatus, sest uus „vana“ raamat oli nii põnev, et käest ära panna ei raatsinud. Kolmapäeval said õpilased harjutada ettelugemist. Ette lugesid nii õpetajad kui õpilased. Ka kodudes loeti üksteisele ette. Ja siis tuli kauaoodatud neljapäev. Vahetundides ja vahel suisa tunni ajal oli kuulda, kuidas arutati, mida kõike saab öises koolimajas ette võtta. Plaaniti öö läbi üleval olla ja üksteisele tondijutte rääkida ja taskulambivalgel kummitusi otsida ja pasteerida ja.... Neid plaane kuulates puges nii mõnelegi õpetajale hinge soov kogu üritus siiski ära jätta või vähemalt määramata tulevikku edasi lükata.
Õhtu saabudes olid esimesed õpilased kohal juba enne kuut, kuigi saabumiskellaajaks oli kirjas pool seitse, ja pidid õige mitu ust läbi proovima, enne kui lahtise ukse leidsid. Enamus õhtupimeduses saabujaist lippas rõõmsalt mööda koolimaja hämaraid koridore koduklasside poole. Tublisti tagapool vantsisid kottide all kühmus lapsevanemad. Seltsis tehti klassipõrandad lagedaks ja paigutati madratseid, magamiskotte ja mõõdeti, kellel on pikem taskulamp. Kuni teised saabusid, said varased tulijad juba taskulampe testimas käia ja vaadata, kuidas õhtune koolimaja välja näeb. Enamus klassipõrandaist sai kaetud madratsikihiga.
Kui koolimajja oli kella seitsmeks kogunenud pea kuuskümmend last, algasid üritused. Teise klassi õpilastel oli õues põnev helkurikoolitus. 3., 4. ja 5. klass käisid külakorda õhtuses kooliraamatukogus, kus Tiina Tuvi tutvustas uusi raamatuid ja viis läbi viktoriini. Kella kaheksaks koguneti aulasse kuulama Luunja oma kirjanikku Kristel Lemput, kes rääkis, kuidas temast kirjanik sai. Tema jutustatud ilma lõputa lugu oli nii põnev, et painas enamikku öölugejaist veel järgmisel päevalgi. Seejärel lugesid parimad lugejad ette katkendeid oma klassi lemmikraamatuist. Märkamatult oli kell üheksa saanud ja algasid mängud. Üheskoos mängiti täringumängu, kus nuppudeks olid õpilased ja suurt poroloonist täringut said veeretada kõik, kellel tahtmist oli. Nagu selliste mängude puhul tavaks, sai mäng õige hoo sisse alles lõpus, kui kõik nupud olid võidust vaid mõne ruudu kaugusel. Õnn naeratas 3. klassile.
Seejärel algas otsimismäng. Pimedast koolimajast tuli taskulampidega otsida raamatutegelaste pilte ja kontroll-lehele kirja panna, kus pilt asus. Uljamad tormasid ilma kontroll-leheta minema ja asusid pilte ära korjama. Mängu käigus selgus, et kiirustajatel tuli pildid tagasi panna ja hoopis kontroll-lehtede järgi minna ning mängu otsast alustada. Nüüd oli pime koolimaja täis ainult kiirustavaid samme ja pastakakrabinat. Aegajalt otsis keegi sõpru, kes pimedas koolimajas ootamatult kaduma olid läinud. Nii tuligi lisaks piltidele ka sõbrad üles leida. Lõpuks koguneti väsinult koduklassidesse, kus sai keha kinnitada, sõpradega lobiseda, mänge mängida ja filmi vaadata. Aeg-ajalt pistis keegi oma uudishimuliku näo naaberklassi ukse vahelt sisse, et uurida, kuidas teistel läheb ja vahel koputati niisama, et siis naeru pugistades pikkade sammudega minema joosta. Klassid kõmisesid sõbralikust naerust ja sebimisest veel tunnikese ja juba esimesed öölugejad uinusidki, lemmikraamat madratsi all, et oleks mugavam magada. Osa lapsi uinus filmi vaadates, osa kuulates õpetaja jutustatud põnevuslugu. Mõned nahistasid ka siis, kui õpetaja juba magama oli jäänud.
Hommik tuli mobiilitirinate saatel ning võimlemise asemel said õpilased harjutada magamiskottide kokkurullimist. Pahuralt tõdeti, et magamiskotid olid öö jooksul palju suuremaks kasvanud ja ei tahtnud enam kitsukesse kotti ära mahtuda. Keset seda sagimist pakkus suurt rõõmu üksildane ja unisevõitu tont, kes käis valgeid hõlmu lehvitades ja mörisedes klassist klassi. Kui klassid magamistubadest klassiruumideks muutusid ja hommikusöök söödud sai, algaski esimese veerandi viimane koolipäev. Klassi nurgas kössitasid madratsid. Vahetundides sai näksida allesjäänud küpsiseid ja mõelda, kuidas küll lõppes see põnev lugu, mida eelmisel õhtul oli jutustanud Kristel Lempu.
