Poola võlus külalislahkusega
Stargard on keskmise suurusega linn Poola lääneosas Saksamaa piiri lähedal. Linn on ilus, majad värvilised ja korras.
Kesklinnas on kõikjale võimalik jalgsi liikuda, poed, turg, koolid, park, söögikohad - kõik on käeulatuses. Erinevalt Eestist oli kevad kohal, rohi kasvas, puud õitsesid, ilm oli soe.
Kuna seekord otsustasime lennuki asemel bussiga reisida, pidime teele asuma juba pühapäeva hommikul. Ümberistumine Riias, siis Varssavis rongi peale ning 24 tunniga kohal me olimegi. Ehmatus tabas meid Stargardis, kus kõigest minuti kestva peatuse ajal pidime oma suurte kohvritega rongilt maha jõudma. Aga murra palju tahad, rongi uks lahti ei tule. Algava paanika vaigistas nääpsuke poola õpetaja, kes ukse väljast lahti kangutas ja meid kiiresti maha aitas.
Jaamast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel asus meie hotell. Hotellitoad olid ruumikad ja rõõmsavärvilised, hommikusöök maitsev, voodid mugavad, kuid parim oli kindlasti hotelli peremees, kes oli kui Poola külalislahkus ise. Iga päev leidis ta külaliste jaoks aega, vestles meiega, viskas nalja, kandis vahvaid kostüüme ja tegi kõigile kingitusi.
Viis huvitavat päeva
Teisipäeval külastasime tunde, mis olid meie tuleku puhul tehtud pisut põnevamaks. Toredaim oli ajalootund, kus õpilased etendasid keskaegse kuninga õukonna tegemisi. Kooli ilusas uues võimlas saime näha tantsudest, lauludest ja sõnalisest osast koosnevat kava ülestõusmispühade kommetest.
Poolas on see püha väga oluline. Kolmapäeval oli kokkusaamise kõrgpunkt - naljakad olümpiamängud. Poola õpilased olid jagatud kolmeks meeskonnaks ja külalised said nendega ühineda. Mängud koosnesid teatejooksudest ning teadmisi ja oskusi nõudvatest ülesannetest.
Oli vaja näidata esmaabivõtteid, siduda peahaav, teha kunstlikku hingamist, joonistada plakat. Eesti võistkonnal vedas, sattusime ühte gruppi tublide poola lastega ja võitsime kuldmedali.
Samal päeval toimus ka väljasõit Marianowo küla Leivamajja. Leivamaja tähendas küpsetamise õpituba, kus õpilased said taignast erineva kujuga saiakesi, küpsiseid ja leivakesi teha. Kahjuks ei olnud perenaised nõus oma imeheade küpsiste retsepti avaldama.
Õhtul olime palutud poola perekondadesse. Igas kodus oli laud rikkalikult kaetud, pakuti rahvustoite: kapsarulle, pelmeene erinevate täidistega. Pererahvas oli igas kodus väga sõbralik, suhelda sai inglise-vene-poola segakeeles. See oli suurepärane võimalus kohalikku elu kogeda.
Neljapäeva hommikul toimus tõsine töökoosolek õpetajatele, kus arutasime projekti kulgu ja tulemusi. Jäime tehtu ja saadud kogemustega väga rahule.
Õpilased osalesid samal ajal tundides. Pärastlõunal tegutsesid lapsed savitöökojas, kus neile õpetati savinõu tegemist.
Alustasid kõik ühtemoodi, kuid tulemus oli kõigil erinev.
Piduliku õhtusöögi käigus tänati partnereid toreda koostöö eest ja vahetati kingitusi. Ei puudunud ka pisarad projekti lõppemise pärast ja lubadused sõpradeks jääda. Lõbusamaks muutis tuju hotelli peremees, kes korraldas lastele vahvaid mänge.
Reede hommikul saatsime sõbrad teele ja paari tunni pärast olime juba ise rongis. Jällegi 24 tundi sõitu ning 22-kraadisest suvisest Poolast sai külm kevadine Eesti.
Mis jäi reisist kõige rohkem meelde?
Martin Koppelile meeldisid ilusad vanaaegsed majad, park hotelli kõrval, kus puhkepauside ajal sai mängida, ja maitsev jäätis. Ene-Liis Orbile, Ingel Pruulile ja Geiry Magdalena Pilvele jäi kõige soojem mälestus sõbralikest ja lõbusatest norra poistest, meeldisid ka ilus linn, hotelli peremees, soe ilm ja jäätis, mida söödi igal võimalusel.
Õpetajad Merike Rosin ja Maia Tõhk jäävad meenutama sõpradega koos oldud aega.
Kõigi ühine arvamus oli, et poola inimesed on väga sõbralikud.
Kõiges on rohkem värvi, toidus rohkem maitset, suhtlemises rohkem avatust. Lapsed teevad suure rõõmuga sporti, on tunnis aktiivsed. Avatust ja valmisolekut suhtlemiseks peame vist meiegi rohkem õppima.
