Porkuni lahingut meenutades


Ühishaua otsingutel Porkuni lahingupaiga lähedal Koonus, kus septembri algul toimusid kolme Eesti sõjamehe otsingud. Nende säilmed maeti 1944.a sügisel Paju talu maale kase alla. Plaan oli kolme sõjamehe säilmed ümber matta Vistla memoriaali Porkuni lahin
Ühishaua otsingutel Porkuni lahingupaiga lähedal Koonus, kus septembri algul toimusid kolme Eesti sõjamehe otsingud. Nende säilmed maeti 1944.a sügisel Paju talu maale kase alla. Plaan oli kolme sõjamehe säilmed ümber matta Vistla memoriaali Porkuni lahinEestielu

Käsu korras hakkas taganema 17.-18. septembril 1944. aastal terve Sinimägede - Krivasoo-Vasknarva saksa rinne.

Sakslased liikusid Põhja-Eesti teedel takistusteta Tallinna poole. Edasi laevadega Saksamaale või Saaremaale. Eesti mehed liikusid järelväena enamuses Peipsi poole või sealt edasi lääne poole. Lõuna poolt tulid neile vastu Eesti Korpuse väeosad ja Avinurmes puhkes suur lahing. Osa väeosi jõudis siiski enne lahingut Avinurmest läbi. Hilisemad olid sunnitud liikuma põhja poole, et Roelast pöörata läände ja jõuda läbi Kullenga -Porkuni - Ambla Kesk-Eestisse. Porkuni ja Sauevälja vahemikus tekkis Eesti Korpuse väeosadega lahing, kuna nad olid taganejate tee jõudnud enne enda alla võtta.

Nähtavasti oli Punaarmee juhtkonnal juba varem koostatud plaan liikuda tankidega Avinurme suunalt Tallinna peale ja see käigult vallutada. Ainsaks tõkkeks sel teel olid Porkunist Tamsalu suunas taganevad saksa-eesti lahingväeosad. Need tulid enne 21. septembri õhtut hävitada. Kuigi lennukid tegid taganejate kohal õhuluuret, jäi siiski ebamääraseks väeosa lahingtugevus. Nii suunatigi siia nende vastu ülekaalukad jõud: Eesti Korpuse 925., 921. ja 917. laskurpolk, 779. suurtükiväepolk, 307. tankitõrjedivisjoni 45. osa tankipolgu eelsalgast ning oletatavasti veel lisajõude Punaarmee teistest väeosadest.

Seotud lood:

Otsesed väeosade juhid ei teadnud jõudude vahekorda ega ka seda, et neil olid vastas Narva rinnet hoidnud kogemustega leegionärid. Kergekäeliselt saadeti korpuse võitlejad lahtisel maastikul nende vastu. See põhjustas suuri kaotusi. Ekslikult arvati, et need on ainult saksa rinde eelväed ja järgneb suurem lahing taanduvate põhijõududega. Siiski olid kõik lahingus: taganejatel polnud enam kusagilt abi tulemas. Peakolonn oli üle 4 km pikk, nende järel liikus üksikuid gruppe Kullenga teel. Ägedam lahing kestis üle kahe tunni, mõningate allikate järgi isegi kauem, õhtul kella üheksani välja. Loksa ja Sauevälja põllud olid kaetud mõlema poole laipadega. Korpuse poolel olid lahingus tankid ja suurtükivägi.

Eesti Korpuse 249. Eesti Laskurdiviisi päevaaruandes loetakse kokku vangid ja sõjasaak. Nüüd hinnatakse ka vastaste üldarvuks 1500 meest, neist hävitati 560 ja võeti vangi 693 meest. Muu kraami hulgas saadi saagiks ka 202 ho-bust!? Punaarmee sõjateadetes näidati vaenlase kaotused alati suurematena. Hilisemad memuaarteosed ei esita täpsemaid andmeid. Autorid oleksid nagu üksteise pealt maha kirjutanud. Vangide arvu siiski suurendatakse 1000 meheni ja langenutena mainitakse 420 sõjameest. Vangide hulka sattusid ka korpuse liikumisteel vangistatud saksa mundris eestlased.

Nende langenud maeti Vistlas ja Sauevälja ühishaudadesse. Ümbermatmisel Vistla memoriaali leiti haudadest vastavalt 77 ja 37 langenu säilmed. Sinna maeti ka Kullenga ühishauast leitud 8 meest. Palju matmiskohti on seni veel leidmata. Ei teata Loksa küla küünis-laudas surnud haavatute matmiskohta. Loksa metsa suri haavadesse või korpuse mehed laksid maha üksikuid sõjamehi, kes maeti hiljem üksikult oma langemiskohta. Räägitakse vangide hulgas iga kümnenda mehe mahalaskmisest detsimeerimisest. Kui see vastab tõele, siis kuhu on nad maetud? Sauevälja küla ümbruses olevat veel matmiskohti, kuid nende täpne asukoht pole teada. Nende matmisest ei võtnud kohalikud elanikud osa. Kokku võis surmasaanuid olla 150-200 meest.

Lahingupaigast eemal võeti vangi ja lasti maha üksikuid või gruppidena liikuvaid saksa mundris eestlasi, kes tahtsid end vangi anda. Väike-Maarjas vanal surnuaial tee ääres puhkab maamullas kolm sõjameest, samuti ka praegu otsitavas Koonu metsa hauas. Nii kandus vennatapusõda Porkuni lahingust ka väljapoole. Toimus nagu võitjate omavaheline võistlus, kes kuipalju hitlerlasi tapab.

Loe veel

Eesti Korpuse langenute arvuks esitatakse 925. polgust umbes 70 meest ja teistest kolm. Teistel väeosadel nagu kaotusi polnud ja ka raskelt haavatavatest hiljem Tallinnas keegi ära ei surnud. Ilmselt on langenute arvu vähendatud. Tavaliselt ületab haavatute arv langenute oma mitmekordselt. Taganemisel ei jõudnud leegionärid kõiki oma raskelt haavatuid kaasa võtta. Osa neist lasti veski juures korpuse meeste poolt maha. Suuremat gruppi hoiti mingis küünislaudas, seejuures ilma ravimiteta. Kergemalt haavatud olid vangide hulgas kinni mingisuguses talu kiviküünis. Ilmselt viidi suur osa taganemisel kaasa, kes omal jalal, kes sõprade toetusel. Võimaluse korral jäeti neid taludesse paranema. Osa raviti terveks isegi Rakvere ja Väike-Maarja haiglas.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et nende septembripäevade sündmused 66 aastat tagasi on terviklikult kirja panemata. On vaid üksikud mõlema poole meeste mälestused. Korpuse meest jutud on võitjatele omases ülistavas vormis. Seda ka nüüd vabariigi ajal. See töö ootab tegijaid. Veel on elus mehi, kes sellest lahingust osa võtsid.

Porkuni lahingu 66. aastapäeva puhul mälestame hukkunuid kangelasi.