Proviisori kogutud sügismõtted. Kibuvits


Proviisori kogutud sügismõtted. Kibuvits
Foto: Ilmar Saabas

Heal lapsel on mitu nime - nii ka kibuvitsal. Ravimtaimena on teda kirjeldatud juba antiikaja kirjalikes ürikutes.

Rahvapäraseid nimetusi on tal väga palju: haukaküüds, hiibalpuu, kibun, kibusk, kibuskipuu, kiuspuu, koidukann, okasroos, orjavits, piigipuu, pistlepuu, tahlapuu jne. Uskumuste järgi olevat teda muistsetel aegadel kasutatud orjade nuhtlemiseks: sellest nimetus orjavits.

Meie esivanemad on pidanud kibuvitsa suure maagilise jõuga pühaks taimeks. Tema imelist mõju võib tunda, kui istuda mõnda aega varasel hommikutunnil õitseva kibuvitsapõõsa kõrval. Meeldiv aroom ja silmailu - nägus roosade õitega kaunitar. Välk ei puutunud talu, kui koduõue või värava kõrvale oli istutatud kibuvits või pihlakas.

Kibuvitsa looduslik leviala on lai - põhjamaadest subtroopikasse. Ka meie põhjarannik on rikas kibuvitsade poolest. Liike on palju. Kibuvits on ka kultuurrooside ürgema - pookealus. Vitamiinirikkamaks peetakse metskibuvitsa ehk koidukanni, Rosa cinnamomead. Ilusad suured viljad on kurdlehisel ehk kartuliroosil - Rosa rugosal, mille kodumaaks on Hiina. C-vitamiinisisaldus on tal aga väiksem kui teistel liikidel. Suuremal ja vähemal määral on ravitoime kõigil kibuvitsaliikidel. Kibuvitsavilju nimetatakse jmarjadeks, kuid tegelikult on need tõrsikud.

Vilju korjatakse augustist kuni oktoobrini, enne täisküpseks saamist. Öökülmadest kahjustatud marjad muutuvad pehmeks. Neid on raske korjata ja ka puhastada. Vilju kuivatatakse kiiresti õhurikkas soojas kohas 50-60° C juures (mitte päikese käes).

Seotud lood:

Oluline on see, et kuivatamisel säiliks kibuvitsaviljade punakas värvus ning pind muutuks kortsuliseks. Liigne kuumus muudab viljad mustaks ja nad kaotavad palju väärtuslikke toimeaineid. Õigesti kuivatatud ja säilitatud viljades säilivad toimeained. Kuivatatud vilju võiks säilitada kuni 2 aastat, pärast seda väheneb nende bioväärtus.

Kibuvitsad on rikkad C-vitamiini poolest. Olenedes taimeliigist ja viljade kuivatamismeetodist, võib kibuvitsavilja C-vitamiini sisaldus olla kuni 5,5%. Tavaliselt kõigub see 2-3% piires. Kibuvitsade C-vitamiini sisaldus on 50 korda suurem kui sidrunil ja 10 korda suurem kui mustsõstral. Viljad sisaldavad veel P-, B1-, B2-, K-vitamiini, karotiini ja seemnetes on E-vitamiini. Mineraalsooladest sisaldavad viljad kaaliumi, magneesiumi, mangaani, fosforit, kaltsiumiühendeid ja rauda. Raua sisalduse poolest võib võrrelda kibuvitsa maasikaga. Sisaldab ka orgaanilisi happeid ja kiudainet pektiini. Kibuvits on hea polüvitamiinide allikas. Vitamiinid ja teised toimeained on sobivates vahekordades.

Organism omastab neid taimeensüümide kaasluse tõttu paremini kui sünteetilisi vitamiine. Sobib hästi organismi turgutamiseks erinevate vitamiinide ja mikroelementidega, seda eriti talvel. Kõige populaarsem on kibuvitsatee.

Kui sellele lisada mett ja piima, saame eriti maitsva ja tervist kosutava joogi. Kibuvitsa viljadest on valmistatud mitmeid preparaate, mis on apteekides saadaval ning mida apteekrid oskuslikult soovitavad. Preparaate kasutatakse sapiteede põletikkude korral, need korrastavad hästi seedimist, on leebeteks lahtistiteks. Samuti avaldavad toimet ateroskleroosi puhul ning pideval kasutamisel normaliseerivad kolesterooli taset veres. Ergutavad ainevahetust, aitavad kehvveresuse ning halvasti paranevate haavade korral.

Kibuvitsaviljadest tee on hea tervistav jook. Tee valmistamise eeskirju on mitmeid. Üks nendest: 1 supilusikatäis kuivatatud ja peenestatud marju 2 klaasitäie keeva vee kohta, keeta 10 minutit, lasta 2-3 tundi tõmmata, kurnata. Juua ¼-½ klaasitäit 3-4 korda päevas.

Lisaks teele võib vilju ka hoidistada, kui selleks soovi ja ettevõtlikkust jätkub. Viljadest valmistatud ekstrakt, marmelaad, toormoos, püree, džemm ja keedised maitsevad hästi. Tõrsikuid võib ka marineerida või teha kompotti. Tülikas on viljade ettevalmistamine selleks. Seemnete väljavõtmiseks tuleb viljad ükshaaval poolitada ja seemnerikas sisu eemaldada.

Loe veel

Kui varem kibuvitsapreparaatide valmistamisel ei pööratud tähelepanu seemnetele, siis nüüd on ravimiteadlaste huvi keskendunud muuhulgas just seemnetele. Taani teadlased on selles osas saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Kibuvitsaseemnetest ja viljakestadest avastati ning eraldati põletikuvastane toimeaine galaktolipiid - GOPO. GOPO saamisviis ja nimi on patenteeritud nii Euroopas kui ka USA-s. Seda lipiidi sisaldub kõige rohkem just koer-kibuvitsa - Rosa caninina L - alamliigis Hyben Vital Litos. Koerkibuvits on nime saanud vanade kreeklaste arvamuse tõttu, et selle juur aitab ravida marutõbise koera hammustust. Selline uskumus on veel praegugi vene rahvameditsiinis. Antiikaegse õpetlase Plinius Vanema (23-79 pKr) poolt kasutatud taimenimi - ynor-rhodos - on tuletatud just seetõttu sõnast "koer" ja tugineb viljade värvusele sõnast "punane". Senituntud kibuvitsapreparaadid ei toimi põletikuvastaselt, sest toimeaine GOPO sisaldus neis on madal. Põhjuseks on ühelt poolt vähese toimeainesisaldusega liikide kasutamine toorainena.

Teisalt on see lipiid viljade kuivatamiseks senini rakendatava kõrge temperatuuri mõjul labiilse ühendina lagunenud. Selle säilivusele pani aluse täiesti uudne droogitöötlemise tehnoloogia, mis on patendiga kaitstud. Tegemist on üksnes looduslikul toorainel põhineva tootega, mille valmistamisel on rakendatud kaasaegset ja mitmeti uudset tehnoloogiat. Kibuvitsa õietõmmist soovitatakse nahahoolduseks. Peotäis värskeid või kuivatatud õisi 1/2 liitri keeva vee kohta, lasta tõmmata 30 minutit ja kurnata. Tõmmis toniseerib ja värskendab igasugust nahka.

Meie kodulinna ümbrus on eriti rikas kibuvitsade poolest. Liike kasvab siin erinevaid. Meie tähelepanu köidavad nad juba kevadel, kui on õide puhkenud ja uhkeldavad oma kaunite roosade õitega. Kaunid on nad ka sügis-suvel, kui nende viljad hakkavad värvuma ning valmima ja kutsuvad meid end noppima.

Olgem varmad kibuvitsavilju korjama, kuivatama ja töötlema, et nendest väärtuslikest viljadest endale elujõudu ammutada.

Kasutatud allikad: J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste. "Eesti ravimtaimed"; Dots Ain Raal "Tartu Ülikool"; Dr Aili Paju "Aed kui apteek"; Tatjana Gorbunova "Ravimine taimedega".

Kaunist sügist!