Proviisori kogutud sügismõtted. Pihlakast
Pihlakat kui ehispuud istutatakse sageli kodu lähedusse. Meie rahvausundi järgi istutas maainimene pihlaka ja kibuvitsa oma õue, et pikne majja sisse ei lööks. Pihlakat peeti nõiataimeks, salajaste soovide täitjaks.
Karu võib lõhkuda terveid puid, kui tal on mingi haigus. Põder otsib talvel meeleheitlikult pihlakat, sööb marju ja puukoort. Pihlakat kui ravimtaime tunti Antiik- Kreekas, Roomas ja Lääne-Euroopas. Parasvöötmes kasvab ca 100 pihlaka liiki. Eestis kasvab looduses 3 liiki: rohkesti liitlehtedega harilikku pihlakat (Sorbus aucuparia), Lääne-Eestis hõlmiste lehtedega pooppuud (Sorbus intermedia), Lääne-Saaremaal haruldasena tervelehist tuhkpihlakat (Sorbus rupicola, LK). Oma ladinakeelse nime "aucuparia" (linnupüüdja) on pihlakas saanud Vahemeremaadest. Tema silmatorkavate marjadega peibutati rändlinde võrku.
Kultuurpihlakas on põhjamaadele suur kingitus, kuna meie tingimustes on ta kõige külmakindlam ja vitamiinirikaste marjadega puu. Rahvameditsiinis kasutatakse tema õisi ja marju värskelt, kuivatatult või külmutatult. Vähem on kasutatud lehti. Enne marjade kuivatamist on soovitatav neid hoida ööpäev külmas ja kuivatada seejärel 40-60 kraadi C juures praeahjus või kuivatis. Külmutamisel kaob pihlakaviljade mõrkjas maitse. Marjade raviomadused säiluvad 2 aasta jooksul. Pihlaka vilju nimetatakse marjadeks, kuid tegelikult on tegemist marjataolise õunviljaga. Puudeuurija Hendrik Relve on nimetanud neid naljatlemisi pihlaõunteks.
Marju korjatakse täisküpsusel, esimeste külmade saabumisel, mis muudab marjade maitse magusamaks, vähem mõrkjaks ja mahlasemaks. Külma mõjul toimuvad marjades biokeemilised protsessid, toimub hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks. Marjades sisalduv tärklis muutub suhkruks. Külma mõjul suureneb ka lahustuva pektiinaine kogus, samas kui mittelahustuva osa väheneb. Õunhappe ja parkaine osakaal väheneb. Pihlakaviljade maitse sõltub ka nende liigist. Erinevate liikide viljad on erineva maitse, erineva värvuse ja välimusega. Pihlakamarjade korjamisel tuleb meeles pidada, et neid ei või korjata teeäärsetest kohtadest, tolmustest piirkondadest, sest seal kasvanud marjad sisaldavad organismile mürgiseid aineid. Ideaalne variant kogumiseks oleks oma koduaed või kodumets, kus on puhas looduslik keskkond.
BIOKEEMILINE KOOSLUS. Pihlaka vili sisaldab beetakarotiini sama palju kui porgand - 9 mg 100 g kohta. Rikkalikult sisaldab C-vitamiini - 200mg%. Sisaldab ka P-vitamiini - 2600 mg%, K-vitamiini, orgaanilisi happeid, suhkruid, pektiine, flavonoide, parkaineid, eeterlikke õlisid. Suhkruist leidub enim sorboosi - 25%, mikroelementidest mangaani, rauda, vaske, fosforit ja räni. Pihlakaviljad sisaldavad kiiritus- ja röntgenikahjustuste vastast toimeainet - amügdaliini. Marjad sisaldavad ka mikroobide ja bakterite vastase toimega aineid, nad säilivad ise hästi ja aitavad ka teistel toiduainetel käärimisprotsesse ära hoida. Ka pihlaka lehed sisaldavad Cvitamiini 108 mg% ja karotiini 35 mg%.
PIHLAKAS RAVIMINA. Meie rahvameditsiinis on pihlakamarjad kasutusel hingamisteede haiguste puhul. Eriti head on need köha vastu, mao alahappesuse puhul, Värssamuti soovitatakse neid reuma vastu. Pihlakamarjad aitavad hüpertoonia, neerukivide, soolegaaside, ateroskleroosi ja lümfinäärmete põletiku korral. Tuntud ka veeajatina, süües 10 marja korraga 2 korda päevas, 2-3 kuud järjest. Pihlakas leiduv pektiin ja parkained pidurdavad süsivesikute käärimist. Marjad on ühed tugevaimaid sooltes tekkinud mürkgaaside sidujaid ja normaalse mikrofloora taastajaid. Pihlakas leiduv sorbiit on sapiajati, veres langeb kolesterooli sisaldus. Sorbiit toimib ka kerge kõhulahtistina, eriti kui kõhukinnisuse põhjuseks on sapiteede haigused. Pihlakamarjad on meile väga heaks vitamiiniallikaks.
Piisab, kui süüa iga päev 10 g värskeid marju või tarvitada valmistatud pihlakahoidist. Sügistalvel on eriti kasulik marju süüa koos supilusikatäie meega enne sööki. Sama tulemusi annab pihlakamahl.
Kuivatatud marjadest valmistatakse teed. Tee valmistamiseks võetakse 1 supilusikatäis peenestatud marju 1 klaasi vee kohta, keedetakse 5 minutit ja lastakse seista 4 tundi. Tee tõmbamise ajal võib lisada veel kõrvenõgeselehti ja pisut mett. Sel viisil saame ühe tervistavamaid ja vitamiinirikkamaid jooke. Teed võib valmistada ka õhtul termosesse. Juuakse pool klaasi korraga 2-3 korda päevas. Pihlakatee meenutab mulle kaugeid aegu lapsepõlvest ja noorusmailt. Minu kodus oli kujunenud traditsiooniks, igal laupäeva õhtul saunast tulnuna juua teed pihlakamoosiga. See maitses suurepäraselt ja lisas mõnusat enesetunnet saadud saunamõnudele. Koduaias kasvas kolm dekoratiivset pihlakat, mis olid erinevat liiki. Nende marjad olid erineva kuju ja värvusega ning nende marjade maitse oli erinev. Üks nendest ei tundunudki mõruna.
Pihlakamarjadest võib valmistada ka tinktuure ja õlitõmmiseid. Selleks tuleb marjad eelnevalt purustada ja seejärel lasta seista tumedas nõus soojas 2-3 nädalat. Hiljem kurnatult säilitatakse külmkapis ja kasutatakse kui ravimit või kui maitseainet.
Ülihappesusest tingitud haavandtõve puhul tuleks PIHLAKAMARJADEST HOIDUDA.
Teede valmistamisel võib pihlakamarju kombineerida teiste ravimtaimedega. Tunnustust on leidnud teesegu KOPSUPÕLETIKU puhul: 5 osa pihlakamarju, 5 osa kibuvitsamarju, 3 osa võilillejuuri, 7 osa raudro huürti ja 2 osa viirpuumarju.
Teesegu HÜPERTOONIA ja ATEROSKLEROOSI raviks: 1 osa pihlakamarju, 1 osa võilillejuuri, 1 osa humalakäbisid, 1 osa kaselehti.
Teesegu SOOLESPASMIDE korral: 4 osa pihlakamarju, 2 osa palderjanijuurt, 3 osa piparmündiürti, 3 osa tilliseemneid.
TOIDU- JA MAITSEAINE. Toorelt kasutatakse pihlakat eeskätt lisandina liharoogadele, seejuures tuleb arvestada eelneva ööpäevase külmutamisega kibeka maitse kõrvaldamiseks. Toorhoidisena on pihlakas kasutusel kui maitseaine kastmete ja hautiste valmistamisel, magustoitudes värvikuse ja meeldiva aroomi andmiseks. Siirupit lisatakse küpsetistesse ja magustoitudesse. Värssamuti ke kobarana ka sügavkülmutatult sobib tortide ja kookide garneerimiseks. Konserveerida on hea koos õuntega. Kasutusvaldkond on lai. Väga maitsvad ja populaarsed on pihlakaželee, -mahl, -siirup, -kompott, -püree ja -moos.
PIHLAKAMAHL. Vältimaks mahla kadu soovitatakse marju pesta kobarates. Kergelt külmutatud katkisurutud marju võib külmalt pressida. Mahl pastöriseeritakse 80 kraadi C juures 20 minutit ja lisatakse 1 liitri mahla kohta 200-300 grammi suhkrut. Maitsvama mahla saab valmistada koos õuntega. Mahla võib kuumutada keedunõus ja valada kuumalt purkidesse-pudelitesse ning õhukindlalt sulgeda.
Pihlakamarjade kibeda maitse kaotamiseks võib neid ka veidi kuumutada 1%-lises keedusoolalahuses ca 15 minutit. Seejärel nõrutada ja valada üle puhta keeva veega ning valmistada koheselt keedist või kompotti.
Pihlakamarjakobaraid võib ka marineerida kas omaette või segus paradiisiõunte või ebaküdooniaga. Selleks tuleb marju eelnevalt ööpäev külmas vees leotada mõru maitse vähendamiseks.
Ka moosi valmistamiseks tuleb marju eelnevalt ööpäev külmutada. Marjad keedetakse vähese vee lisamisega katki ja seejärel lisatakse suhkur. Siirupis keedetuna saame tulemuseks krimpsus ja kõvad marjad. Pihlakamarjadest on võimalik valmistada ka teravamaitselist kastet või ketšupit. Marjad sobivad ka maitsvate salatite valmistamiseks kas iseseisvalt või koos õunte ja pohladega. Selleks surutakse marjad eelnevalt koos suhkruga katki. Keedetakse tasasel tulel 30 minutit. Soovikorral võib maitsestada apelsini või mahlaga. Salat on suurepärane lisand uluki- ja lambaliharoogade juurde. Pihlakast toitude valmistamisel fantaasiast puudust ei tunta. Nii sobib ta nagu iga teinegi mari putrudesse, suppidesse ja praadidesse.
Kasutame looduse rikkalikku varaaita oma toidulaua rikastamiseks ja tervise säilitamiseks.
Allikad: Dr. Aili Paju "Harilik pihlakas"; Toiduspetsialist Aive Luigela "Pihlakas on meie koduhaldjas"; J. Tammeorg, O. Kook., G. Vilbaste "Ravimtaimed"; Eesti Entsüklopeedia.
