Püha lehma ei ole
Austus väljendub ahimsa (sanskriti keeles vägivallatus) ideena, st keeldumisena kahjustamast mistahes elusolendit. Sellepärast on hindud enamasti ka taimetoitlased. Veedad õpetavad, et ahimsa aluseks on hingede rändamine, mille järgi pisimgi loomake võis olla varasemas elus inimene. Paljusid jumalusi kujutatakse loomadena: kotkana, ahvina, elevandina või lõvina, soositud on ahv-jumal Hanumani. Kõige rohkem austatakse aga lehma, keda peetakse elu andvaks emaks. Lehm sümboliseerib hindudele kõike elavat ja vähenõudlikku andjat, lehm on Maa sümbol. Kuna lehm on inimesest kõrgem olend, ei tohi kindlasti teda tappa, mistõttu sureb vaga hindu pigem ise, kui surmab lehma. Hindudele on veiseliha söömine sama, mis meile antropofaagia. Samas on siiski ka erandid – lehma liha võivad süüa kastitud, ehk siis need inimesed, kellel midagi muud süüa pole.
Igas kultuuriruumis on olemas võimalused, kuidas oma vaimsete otsingute teed sooritada. Mõnel kultuuril on see tihedamas koostoimes loodusega, teisel jällegi rohkem urbanistlik. Põhjamaades lehma pühaks loomaks ei peeta ega siga roojaseks. Eestlane nimetab sealiha hoopis “vennaihuks” ja on läbi aegade ikka hiit pühaks pidanud. Meie kultuuriruumi lihtsalt ei kuulu India püha lehm, kes võiks muretult tee peal ristipõiki ees lamada. “Püha lehm” on meie aladel saanud hoopis inimese poolt välja mõeldud õigustuseks, et midagi mitte teha või austada. Lasteraamatuid sirvides selgub, et kõige erilisem lehm meile võiks olla hoopis ujedavõitu mamma Muu, kes turnis puu otsas, nautis rattasõitu ja kiikumist ning soovis, et vares ta sõber oleks.
Uskumise puhul tunneb inimene veendumusliku ja religioosse usu kõrval sagedamini lihtsat usaldavat nõusse jäämist. Samas annab teinekord omamoodi lootust millessegi erakordsesse uskumine. USAs, Connecticuti osariigis Sterlingis, sündis mõni aasta tagasi ühes farmis punane vasikas, kellel oli laubal valget risti meenutav märk. Loomulikult seostas farmer kohemaid selle sakraalse ilmutusega ja tundis ehk eneselegi püha paistet laskuvat. Tegelikult oli vasikas loom nagu loom ikka, vaid otsaesise laik veidi veidra kujuga. Hiljem pole olnud sellest loomast midagi kuulda. Küllap muutus kasvades risti moodi “märk” tavaliseks laiguks, nagu teistelgi sama tõugu vasikatel ning loodetud imeteod ja selle läbi püha looma staatus jäid tulemata. Lehm jääb lehmaks, nagu inimene inimeseks. Olgu siinkohal hoopis võrdlevalt küsitud, et kui näiteks inimestele tarad ümber ehitada, kas nad muutuvad siis ühtäkki lammasteks? … Või ehk siiski…
Kas peremees on oma valdustes “püha lehm” ja selle tähtsa faktiga peavad kõik ümberkaudsed arvestama ning seda teadmist austama ja järgima? Kõrvalseisjale ei tarvitse see üldse korda minna, kuid kuidas on lood sulasega – kas sulase jaoks on peremees “püha lehm”? Tegelikult paistab siin kätte, et “pühale lehmale” on justkui miinusmärk ette paigutatud, sest vastava väite sõnastamist alustatakse ikka viisil: “Kas peremees on siis mingi “püha lehm” oma õuepeal või…?” Peremees on peremees, mitte püha loom, ja kui ta selleks end ise peab, siis vähemasti naabrid teeb see küll murelikuks …
Püha lehma ei ole! Allegooriline võrdlemine püha lehmaga vihjab kohemaid eituse algele küsimuse juures. Iseäranis rohkesti on meil aga viimasel ajal isepäiseid kaaskodanikke, kes kipuvad oma asju vastuoksa ajama või tegutsema ümbritsevaga ülepea arvestamata. Üheks sarnaseks seltskonnaks olgu kasvõi need, kes ühiskonna taluvust proovile pannes kangesti “kapist välja” kipuvad.
Räppar Abraham, kodanikunimega Lennart Lundve, kritiseeris homosid oma palaga “Miski on lilla”. Loomulikult ei suuda muusik ühe looga pidurdada tungi samm-sammult “kapist välja” tulemiseks. Mõeldud on seda, et esmalt teatab keegi üldsusele oma suurest tolerantsusest kõikide homode suhtes ning järgmisena juba tunnistab, et ta on ikka ise ka. Seejärel lõhestab ühiskonna suhtumist nende tugev soov abiellumiseks ja homoperekonna loomiseks, millele järgneb “ürgse jõuna” ka vajadus laste järele. Elton Johni variant on eriti tore, sest kumbki ei ole nende peres ema, kuid ei tea ka seda, kumb isa on. Järgmisena pole välistatud, et Rahvusvahelises Olümpiakomitees surutakse läbi ettepanek homopaaride osalemiseks näiteks võistlustantsus ja iluuisutamises ning kaugel siis seegi, et soolisus kaotab üldse mõtte ja inimkonnale teatatakse uue liigi, Homo sapiens sapiens homo, tekkest, mis otse loomulikult ühelt poolt evolutsiooni süüks aetakse. Teiselt poolt, kui soo olematus vabastaks inimesed eva-aadamlikust häbitundest, kas siis niiviisi oleks ka maapealne paradiis ühtäkki olemas? Siiski tuleb teadvustada, et loodust peab vaatamata seksuaalsele orientatsioonile, või siis selle puudumisele, ikkagi hoidma ja kaitsma ning vaatamata tagantjärgi tarkusele ei tea me endiselt, kas juba ahvi kapist välja tulek oli kokkuvõttes maailmale hea või hoopis halb kogemus.
Küsimuste küsimus on: “Kas kohus on kõrgem kui inimene?” Ükskõik, kuidas inimene sellele vastab, võib vastus olla õige, kuid samas ka vale, sest nii kaua kui meil pole vastavat praktikat “kõrgematest sfääridest”, puudub vajalik pädevus õige vastuse ära tundmiseks. Sisetunne, pelk tahe, või usk paraku meid sellest teadmatusest ei vabasta. Kriitika puhul, mis omaduselt inimesele lähemal, on mõnevõrra lihtsam, sest kriitika võib samaaegselt toimida ka vastupidises suunas ja sellest saab nii kritiseerija, kui ka kriitiseeritav kohe aru. Teistliku maailma viimse kohtupäeva üle inimesed ei otsusta, kuid hindude püha lehm, kes inimesest kõrgemal, võib äkki sellega isegi hakkama saada. Sellepärast vähemasti siin põhjamaal on tunduvalt kindlam, et püha lehma ei ole ja miks peakski, kui piisab ju sellestki, et meil on olemas oma viisk, põis ja õlekõrs…
