Seal olid liivaluited ning väga mõnus meretuul ja liiv. Saarlastel on väga tore ütlus: „Meie mets on meri".

Kui kaubalaevadelt kukub mõnikord palke ning kõik palgid uhutakse kaldale, siis inimesed tohivad need omale võtta. Kui teine inimene on sinna juba oma käe külge pannud, näiteks üksteise peale tõstnud, siis need kuuluvad sellele inimesele.

Rannas oli taimi, mis kinnitasid liiva maapinna külge, et meretuul neid liivaluiteid ära ei viiks. Seal kohtasime ka paljusid linde ning õppisime tundma loomi, keda Saaremaal leidub. Tagasiteel kohtasime väikest rebasekutsikat, kes tuli inimestele suhteliselt lähedale ning see oli väga põnev.

Järgmisel päeval alustasime Salme külast. Kõigepealt tutvusime küla ja Saaremaa ajalooga. See oli väga huvitav ning sündmusterohke. Pärast asusime teele Kaugatoma panga poole. See pank koosnes kiviklibust. Sinna ei tahtnud eriti taimed kasvada.

Kui juba on hakanud taimi kasvama, siis on selle peal väga õhuke mullakiht, mida kutsutakse loopealseks. Loopealsel on kõige levinum taim kadakas ning selle peal kasvatatakse peamiselt mägiveiseid, et saada lahti kadakast, mis seal jõudsalt vohab.

Saime teada ka seda, et vene ajal oli mererannik keelatud ala, kus ei tohtinud inimesed käia, sest taheti vältida eestlased põgenemist paatidega Rootsi. Tee peal nägime veel rannaniite, kus rändlinnud pesitsesid, kalasadamat ja lihaveiseid.

Kuulsime ka sellest, mida oli Teine Maailmasõda saarele põhjustanud. Sõrves pidi olema täiesti tavaline, et leiad metsast mõne Teisest Maailmasõjast pärit miini. Külastasime allikat, mille veega silmi pestes paranevat nägemine ning nägu muutuvat ilusamaks. Asusime koduteele.

Käisime ka meteoriiditekkelise Kaali järve juures. Reis oli väga tore, hariv ning meeldis kõigile. Suur tänu õpetajatele ja projektikirjutajatele. Õppereisi rahastas Keskkonna Investeeringute Keskus.